elustiil, loodus, vastutustundlik ettevõtlus, alternatiivmeditsiin, toit, kohalik, ehe, maaelu vaev ja ilu, kokkamine, psühholoogia, muinasjututeraapa ja elumaagia. Lifestyle, Alternative medicine, psychology, cooking, joy of life.
Jõulud tulevad vääramatult seegi aasta ja neid ei huvita, kas me peame neid või kuidas me neid nimetame. Jõuludega seoses aga võiks meelde tuletada mõned erdamad näited. Jõule peeti meil ju tegelikult juba ammu enne nn ristiusustamist. Põhjus ja põhjendus olid lihtsalt teised. Kombed on aga sealt mugandatult üle võetud. Näiteks on alati põletatud tuld esivanemate haudadel. See komme ulatub tagasi keskaega -ja ka nüüd viiakse küünlaid kui jõulukirikusse minnakse. Jõuluööl usuti taevaväravad valla olevat ja kõiksugu tegelasi ümber meie tiirutavat – seetõttu tehti majale peale ristid nendesse kohtadesse kaitseks, kust vaimud sisse võivad saada (rist tähendas päikese ja kaitsemärki) ka ustele ja akende kohale.
Saaremaal on tänini see komme – uue aasta õhtul, siis lisandub uksele kriidiga kirjutatud uue aasta number ja ristile tõmmatakse ring ümber. See tähistab ootust ja elu ja pidavat õnne tooma et vanasse kinni ei jääda. Sageli võib märgata et mahajäätud või müügis majadel on ustel aastaarvudena viimane mil pererahvas nn ahju sooja hoidis.
Eestis käisid vanasti taludes ringi Jõulusokud, kes ei toonud mitte kinke vaid tahtsid saada. Jõuluvanast hakati rääkima ja esimesed pildid ilmusid 1882, ka kuuske meil eestis tuppa ei toodud – kuuse ja kadakaoksad topiti hoopis aukudesse ja piludesse ning ukse kohale, ikka kaitseks. Tubasid kaunistati aga Krässide ( õlekõrsi täis torgitud kartuli vms) ning muude kõrtest, lõngadest ja okstest punutistega.
Ja Siis toit – OO see jõulutoit. Kui me tänapäeval teame jõulutoitu rohkem selle järgi mis pereema supermarketist allahindlusi jahtides on sügavkülma varunud, siis ennevanasti oli Eestlastel jõul sageli see aeg kui söödi ära kõik säiluma pndud, mis enam säilitada ei kannatanud – ehk jõulude ja uue aasta vahe oli suur õgimise aeg, enne suurt paastu.
Liha jõululaual, just aga siga oli muistne paganlik ohver, sülti keetma hakati hiljem ja süldi tarretumise järgi ennustati järgmise aasta head õnne. Saaremaal oli alati väga oluline jõulutoit kaalikas. ja jõuluvorstid. Ja tehti ka jõululeiba – mida ei söödud ära vaid hoiti vahel kuni vastlapäevani -see pidi õnne tooma. Neile leibadele anti looma kuju (orika) ja tehti ristid selga, et aga ikka õnne tooks ja valgust. Oluline oli ka jõulujook, tavaliselt õlu- seda joodi ja ohverdati, see oli seotud paljude paganlusest pärit traditsioonidega, mida siis ristiusk omasoodu kohandas. Õlut anti ka loomadele, ning joodi suurest kapast -kappa andes edasi käest kätte. See pidi sõprust ja ühtehoidmist kinnitama, väge ja tervist andma. Ning Toomapäevaks peavad kõik võlad ja tülid klaaritud olema. Jõulukapad on iseäranisti kaunid just Saaremaal.
Murueit aga mõtleb aastaringselt lauale pandava toidu peale ikka siis, kui tooraine kasvamise aeg on.
Nii on pandud kevadel kõrvale võilillenuppe ja küüslauguõisi marineerimiseks.
Noori kuusevõrseid koogi tegemiseks. ja tehtud kuusevõrsesiirupit mis nüüd eriti hea juurviljade glasuurimiseks. Juurvilju on aga võimalik lisaks lihtsalt glasuuritult ahjus küpsetamisele küpsetada ka vormides tehes neist imepäraseid soolaseid vormikooke ja koogikesi, lausa küpsetatud kartuliroosideni. (pildid internetist)
Erilisel kohal on jõulude ajal pihlakas, millest on tehtud mitmed vürtsmoosid ja Tchutneyd. Nagu meestemoos (pildil valmimas ) ja Pihlakad brändys ja pihlakasiirup. Mis annavad lihale väga erilise maitse ja mida on reeglina võimalik tarbida nii soojalt kui külmalt.
Kuna on see aeg talvest kui tuleb viimased kõrvitsad keldrist ning kapiotsast üle vaadata siis on laual kindlasti lihtne Kõrvitsasupp seemnetega.
võtta 1 osa rohelisi herneid või kartuleid, kaks korda niipalju kooritud puhastatud kõrvitsat, mõni sibul ja soovikorral küüslauku, natuke soola, pisut rõõska koort, sulajuustu või võid, punet, valget pipart või veidi muskaatpähklit matsestamiseks,
keeda Kartul või hernes koos kõrvitsakuubikutega pehmeks, kalla suurem osa vett pealt (aga ära kõike ära viska), prae sibul ja lisa keedetud kraamile koos koore, või või sulatatud juustuga ja mikserda nuimikseriga või tambi tambiga vajadusel pisut keeduvett tagasi lisada – kuni saad soovitud konsistentsiga supi.
Supp on imemeitsev kui lisada sellele pisut krõmpsuvaid kõrvitsaseemneid ja ehk rohelist varssibulat mida saab ise aknapeal ajatada .
Liha ja lihtsa kartuliga sobib imehästi peet ja punane sibul magusvürtsikas vaarikaäädikas.
Üliolulised on meie laual mädarõigas õunaäädikas ja sinep. Sinepit saab teha ju ka igasugu kraamist , meie eelistame õuna ja ploomisinepit. Lambaprae juurde aga sobib hoopis pisut särtsuga piparmündizelee.
Mädarõikast, olgu siis poe omast või enda tehtust, saab enne lauale andmist teha vaimustavat mädarõikavahtu või kreemi, segades törts peeneksriivitud rõigast vahukoore või toorjuustuga.
Kohustusliku elemendina tuleb ära mainida pohlamoosi ja pisukese tsilli ning õunaäädikaga pohlakastet, mis maitseb imehea külmade lihalõikudega ja kindlasti vaimustavat kadakaäädikat süldi peale.
Mõtlikult tervitades ja mõistlikke kõhutäisi soovides
Selle blogipostituse algusesse tuleb ilmselgelt kirjutada Tähelepanu, tegemist on alkoholiga! Alkohol võib olla kahjulik teie tervisele.
Aga tegelikult on viin targa inimes jook ja sellest võib endale nii abi kui rõõmu valmistada ja siinkohal räägime eriti värvilisest ja maitsvast rõõmust!
Keskajal näiteks naistepäeva ei peetud. Aga Maarjapäeval tuli kõrtsus käia, sest see oli oma ülejäänud päevade töökusega ära teenitud. Jooma pidi sel päeval punaseid jooke – ja marjanapsi, seda usuti tegevat põsed punaseks (mis koos laiade puusade oli elujõu ja jaksamise märk) ja meele heaks! Ning nii hea kraami puhul on viimane uskumus ilmselgelt tõde.
Tegelikult võib olla oleks marjanapsudest pidanud kirjutama hoopis suvel, mil kõike maitsvat ja värvilist oli meie ümber külluslikult, aga see selleks -eks tehke omale siis kuskile kalendrisse rist et suvel jälle postitust lugeda oleks meeles. Seni mõned mõtted ja nipid kuidas ise omale ja kinkimiseks parimast parimat valmistada.
Esiteks, pudelid – minus ärkab alati prükkar kui kusagil mõnd lahedat traatvõru või huvitava kujuga pudelit ripakil näen, neid on kahtlemata tänapäeval ka palju müüa aga siiski kõige huvitavamad on ikka sellised kuskilt vanavaraturult kellegi kapinurgast või muidu ripakilt pärit. Mul on alati hea meel kui linnainimesest sõbar küllatuleb kotike tühja huvitavat taarat kaasas. Kui aga nii hästi ei lähe siis -huvitav valik ostmiseks on näiteks siin https://www.cidermill.eu/et/c/klaastaara
Edasi tuleb materjalivalik – kõige lihtsam koduse marjalikööri retsept on 1+1+1 ehk : üks osa marju, üks osa suhkrut, üks osa viina. Kasutada võib ka piiritust, hanzat, brändyt, konjakit -ehk kõike, mil sisuliselt 40 kraadi või enam sees. 39-45 kraadise viinaga tuleb naps 15-17 kraadi kange, kangema kraami puhul vägevam.
Iseendale eriomase koduse likööri saab erinevaid marju omavahel kombineerides.
Parimad kombinatsioonid:
vaieldamatult tikrid – tikker on täiesti põhjendamatult unustusehõlma vajunud mari. Tugevamate marjakestade puhul võib tikrile teha augukesed nõelaga kestasisse, sama lehtib ploomile , kuid seda pigem sel põhjusel et nahk rullima ei hakkaks ja ilus püsiks.
Imeilusa värviga on aroonia -lisades paar kirsilehte ja tibakese sidrunhapet saame “kirsilikööri”
Alõtsa – tilgake mandliessentsi, roosi õielehed. Rooside puhul on ülioluline ikka ka sorte jälgida, mitte kõikidest imeilusatest lilledest ei saa hõrgult lõhnavat nektarit vaid võib saada vaid priini maitsetu löga. Roosiliköörile tasub lisada pisut sidrunit. Sidrun garanteerib selle et liköör koledaks pruunik slögaks ei lähe vaid roosi õielehed ikka erksavärvilised püsivad, ning annab ka pisut vajalikku happelisust. Kurk suhkur ja põldmari on vägagi värkendav komplekt. Igasugused pihlakd -sorbaroniatest (aroonia ja pihlaka ristand) kuni valgete pihlakatieni välja. Mooruspuu marjad, võilille õielehed ja tiba mett. Kombinatsioone on lugematult -lagi on vaid inimfantaasia – ja nagu me teame siis selle laeni me jõudnud ei ole.
Kui suhkrut liiga palju on võib see kristalliseeruda ja aja jooksul karamellise maitse teha (kännu kukke ju mäletete?)
Väga lahedad pudelid saab kui marjad ja muu materjal pudelis kihiti laduda …marjad alla kurgiviilud peale näiteks, aga pikapeale võib see värviliste materjalide puhul muidugi kaotsi minna kui mõne marja tumedam värv näiteks pudelis levib.
Lisada võib erinevaid maitseaineid, näiteks aniisi, kaneeli, nelki, või tchillit. Tehtud on ju isegi ussiviina! Tõsi tänaseks päevaks on tõestatud et see tegelikke raviomadusi endas ei kätke.
Nii ägedad aga on ürdiliköörid kus on piparmünti, mesiputke , lõhnavat madarat või melissi. Neis on kahtlemata olemas ka tinktuuri raviomadused , mis siis et suhkruga koos. Mõnd mõrudamat rahvameditsiinis hästi tuntud materjali nagu näiteks eriti naistele kasulik tööriist raudrohi ja kurgu ja kopsuhädade puhul rahvameditsiinis hinnas olev põdrasammal ei olegi oma maitse tõttu teistmoodi mõnus manustada kui siirupiks või likööriks tehtud koos väikses vanilliga näiteks. http://maravo.ee/ideafarm/?tooted=raudrohu-siirup.
Rääkides siirupitest siis suurepärase kiir napsi saab ka siirupi ja alkoholi kokkusegamisel, ning eriti piduliku ürituse puhul võib sellise siirupi, alkoholi segu zelatiiniga segades tarretiseks teha, pisikesteks suupärasteks ühe ampsuga allaneelatavateks portsudeks või ruutudena lõigatuks pakkudes,
kuid sellega peab väga ettevaatlik olema, hõrgu maitsega tarretis läheb nobedasti alla aga kõhus töötab nagu alkohol ikka ja purju jääb lihtsalt. Nii et kui viinaga nalja teha ei taha, või ei julge igas seltskonnas, siis alkoholivabad zelatiininapsud ikkagi!
Kel asi juba rohkem käpas, võib lisaks marjanapsudele katsetada ise ka näiteks kohvi-, sidruni- või koorelikööri tegemist.
Ilusate pudelite kaua säilitamise soovi korral, peab arvestama et aastate jooksul võib jook värvi muuta: algselt kollased või punased joogid muutuvad pruunikaks.Ka joogi sees olev materjal võib värvi muuta ja mõnel puhul isegi pisut lagunema hakata , seepärast on soovitav seda ikka paari aasta jooksul ära tarbida ja värske teha.
Nutikat tegemist ja tarka tarbimist soovib teie Murueit Maria Kaljuste
alumine pilt gurmaanist sõbra Ivar Kont i erakogust.
Õunaäädika ohtratest headest omadustes ja kasutamisest tervise toetamisel räägitakse väga palju, samuti sellest et äädikas sisaldab ka ensüüme ja mineraale ning on ühtlasi naturaalne probiootikum. Ta sisaldab orgaanilist õunhapet (C2H6O5), mis reguleerib inimorganismis seedimist.
Õunaäädikaga saab ka hoidistada ja on eriti eriti maitsesv seeni või köögivilju sisse teha, tchutneydesse ja vürtsmoosidesse panna, tõsi ca 6 % õunaäädikat tuleb sünteetilise äädikaga võrreldes panna ca 5 korda rohkem.
Organismi tugevdamiseks ja puhastamiseks peaks igaüka supilusikatäie õunaäädikat tarbima klaasi leigesse vette segatuna iga päev, see eemaldab organismist mürk ja jääkained … pärimustarkus õpetab selleks kasutada veel vett kus on hoitud öö läbi hõbelusikat ja lisama lusikatäit mett. Sedasi tarvitatuna leevenduvad seedehaigused, vähendab ateroskleroosi ohtu ja kolesteroolitaset veres, vedeldab verd, laiendab veresooni. Nõrga äädikalahusega peaks puhastama põletikulist ja rasust nahka loputama juukseid. Sortsukene õunaäädikat ja mett teetassi leevendab nohu. Sellise segu auri võib ka sisse hingata kui juua ei taha. Kui aga võtta segu peenestatud küüslauguküüntest, 1 tl õunaäädikast ja 1/3 kl veest enne sööki, kaks korda päevas, siis aitab se eriti tõhusalt normaliseerida vererõhku.
Aga mis vahe on õuna äädikal ka õuna siidriäädikal ja kas ka õuna Siidriäädikal on siis samad head omadused või mis ?
Ega väga ei olegi, pigem õige ja vale keelekasutus ja sellest tulenevalt arusaam valmistamise tehnoloogiast – õunale ju viitavad mõlemad, vahe on vast üks edevam nimi põhiliselt ja siidriäädika puhul peab hoolikamalt silte lugema et veenduda, et tegemist on ikkagi ilma lisaaineteta õunamahlast tehtud äädikaga mitte mahla ja vee segu või pressimisjäätmete leotamisel saadud vedeliku pärmi ja suhkruga ülestöötatud lahusega. Siidrit -pange tähele valmistatakse tegelikult rõhu all – õunaäädika puhul aga seda olema ei pea. Seega õunaäädikas mis ei ole valmistatud rõhu all olevast siidrist on õunaäädikas. Seda ei ole õige nimetada eksitavalt õunasiidri äädikaks. Võiks nimetada õunaveini äädikaks (aga ka see pole päris õige kuna õunavein ei ole teadupärast vein vaid kääritatud puuviljajook) Inglise keeles sobivad mõlemad väljendid Apple vinegar ja Apple Cider vinegar.
Toivo Niibergi raamatu “Koduõlu, kali ja siider” soovituste järgi. 100 liitri õunamahla kohta võtta 1,5 – 2,5 kg suuremaid rosinaid, pesta jaheda jooksva vee all üle ja rosinad lömastada. Eelnevalt töödeldud rosinatele valada 1-2 liitrit sooja kuni +60C vett, segada ja jätta 12 tunniks sooja seisma. Seejärel kurnata vedelik ja lisada õunamahlale. Suhkru lisamine siidritegemisel sõltub kuidas õunamahla enda magusus on.
Seega õuna siidreid tehakse lisaks puhtast mahlast tegemisele sageli kokkuhoiu mõttes mahla ja vee lahusest, lisades suhkrut ja pärmi. See äädikas võib siis küll olla kange ja enam vähem õuna äädika maitsega -kuid mitte nii tummine vaid kergem ja lahjem ning mitte kaugeltki nii tervislik. sest äädikhape tugevneb ju mitte mahlast vaid lisatud. suhkrust. vahel on siidriäädikas aga imelikult magus.
Naturaalne täismahlast valmistatud siider aga ei ole kunagi magusa maitsega, vaid ikka ainult kuiv. Kahjuks on Eesti inimesed hakanud siidriks pidama ka mitmesuguseid magusaid täiskasvanute limonaade plekkpurgis.
Nii ei saa ka korralik õunaäädikas ega õuna siidriäädikas olla loomulikult magus kuna õige, elus bakter töötleb kõik suhkru ära happeks ja looduses, loomulikult neid palju rohkem olla ei saa kui 5-6 kraadi saavutamiseks. kui siis üle jääb -on ilmselgelt käärimine peatatud sulfititega ja õunaäädikasse suhkrujääk jäänud. Magustamiseks on ok kasutada mett või suhkrut aga sel juhul on toode reeglina ka pastöriseeritud.
Suurem osa kaupluses saada olevaid odavaid õuna(siidri)äädikaid aga on ju just nii kääritatud, lisamise ja segamise teel ja pealegi tont teab kus kasvanud õunte nn mahlapressimisjääkidest neid pikalt leotades, kui sellele sodile lisatakse hulka suhkrut ning hunnik lisaaineid selleks lõhna ja maitseained välja tuleks et käärimine algaks, käärimine lõppeks vedelik selginekse ehk on rafineeritud ja destilleeritud, pastöriseeritud jne… kõige hirmsamal juhul on tegemist keemilisel teel näiteks naftast saadud äädikaga millele on lisatud looduslikule sarnanevat lõhna ja maitseaineid ja karamelliseeritud suhkrut.
Tõeliselt tervislik on aga maheõuntest või noh siis meie puhul Saaremaa koduaedade väga küpsetest õuntest saadud täismahla kääritamise ja siis aeglaselt looduslike bakterite abil äädikaks aetud õunaäädikas mida siis umbes kaheksa kuu jooksul segatakse ja poputatakse temperatuuri jälgides ja tibakese suhkruga toites kui vaja( 99, 9 korral ei ole vaid ikka kannatust on vaja ). Kõige parem on ikkagi see äädikas mis ei ole kuumutatud ja parem isegi kui ka mitte absoluutselt viimseni kirkaks puhastatud. Kirkaks läheb ta ise kui aega anda ja kannatust on lasta tootel ise puhastuda äädikabakterite toel. Sellise äädika (meie äädikas on selline!) ostja võib sortsu äädika „ema“ lisamisel oma käärinud mahla sisse teha ise kodust äädikat, maitsestada seda endale kõige rohkem meelepäraste ürtidega ja teha suurepäraseid salatikastmeid hoides kokku nii soola kui suhkrut aga ohverdamata piiskagi söömise mõnust, pigem vastupidi . Äädikal mis ei ole nn päris lõpuni valmis ja on elus võib lõpliku valmimise protsessi käigus korgi alla jäänud õhust tekkida peale väike kile, mis ei ole sugugi paha vaid näitab kui elujõuline toode on.Levinud on legend et õunaäädikas peaks justkui hägune olema ja sel peaks sodi põhjas olema – see ei ole tõsi. Puhas parim mahl muutub 8 kuuga kirkaks tummise maitse ja tugeva äädikasusega kollaseks vedelikuks. Kui seda hoida kõrges anumas ja õigelt tasapinnalt villida ei tule pudelisse mingit sadet. Kui äädikas ei ole täiesti lõpuni valminud siis tekibki peale klomp -mitte põhja sodi. Sodi ja erinevad roosakad toonid vihjavad ikka sellele et materjalis on viljaliha sees ja et seda on veega lahjendatud. Ning nii puhtast mahlast tehtud äädikaga juhtuda ei saa -ikka pisut kehvema siidriäädikaga.
Rääkima peab veel sellest kui hästi maitseb kerge salat kui segada 1osa kvaliteetset õli hea maitseäädikaga nagu lamba puhul Piparmündiäädikas , seenesalatile Valeselleri ehk leesputke äädikas või lihamarinaadi Kadaka äädikas . Kadaka äädikas on väga maitsev ka süldiga. Pehme valge juustuga maitseb see eest imehea magusa vaarika äädikaga. Tikri äädikas on tugeva maitsega hõrk vedelik magustoitude marinaadide ning salati kastmete valmistamiseks(ilma suhkruta). Kasutatakse sarnaselt valge veini balsamicoga , üksi, või segatult vähese Extra Virgin oliiv õliga. See on hea kaste puuviljasalatitele ja tõsiselt maitsev üllatus jäätisega! Nagu ka puuvilja äädikaid, saab seda kasutada karastusjoogi valmistamiseks. Segage kokku helde sorts äädikat, mineraalvett ning natuke jääd ning saate mõnusalt värskendava joogi. Tikrid võivad olla nii punased kui rohelised..seda värvi siis ka mahl ..ja äädikas. Väga eriline ja hõrk on Leedriõie äädikas. Piparkoogi glasuuri ja sefiiri tegemiseks tasuks kasutada tugevat tooni andvat Leedrimarja äädikat selle sees marineeritud ja poolitatud munad näevad peolaial välja muljetavaldavad!
Lisaks võib nautleda soovija sellise naturaalse äädika sisse pista oksakese lavendlit ning kasutada seda kosmeetilise äädikana nagu naised juba aastasadu enne meid tegid ja kandsid seda tibatillukeses kaelaskantavas pudelikeses endaga kõikjal kaasas.
Tooted müügil Saaremaal näiteks saarte Sahvris, Tarbijate ühistu poodides Kuressaares, Orissaares ja Liival, Tallinna kandis , Pärnu Taluturul, Tallinna Kaubamajas , Prismades, Stockmannis ….Kui Saarepealt ostmata jäi siis saab ka jooksupealt väikeseid pudeleid haarata Orissaarest tehasepoest.. ja kui teie kodukandis ei olegi veel siis koputage lähima poeperemehe südametunnistusele et ta kindlasti telliks.
Tõsi – lodjapuu korjamise aeg on käes – nimelt on ta kõige maitsvam (st tegelikult üldse muutub söödavaks ) peale seda kui üks kerge külm on marju näpistanud.
Ka on pisut parem korjata kui lehed maha pudenevad -küll aga on oht et kui lehti pole siis näevad marju ka linnud paremini. Linnud muide on see aasta eriti Lodjapuu marjamaijad kuna pihlakaid ju pole. Lodjapuu mahla ja marmelaadi tegu aga iseenesest on päris karm ettevõtmine. Esiteks sellepärast et kuumutamisel haisevad marjad rängalt -nagu tõeline sokihais on ruumis , nii et mina teengi mahla õueköögis ainult. Kui ka marjades olevate suurte seemnete pärast mis on päris suured ja mida lihtsalt eemaldada ei saa – mina keedan pisut et marjad pehmenevad, hõõrun läbi suureaugulise sõela ja siis keedan koos suhkru ja pisukese lisatud pektiiniga marmeladiks. Või kuumutan lihtsalt ilma suhkruta mahlaks. Suhkrut saab alati hiljem juurde lisada -ära võtta aga ei saa.
Lodjapuu headest omadustest aga on niipalju kirjutatud et ma ei hakka seda veel kord kirjutama pealegi leidsin superpõhjaliku materjali netist lodjapuu kohta, vaid mainin ära et minu käest võib hetkel mahla omale soetada 250 ml , 500 ml ja 750 ml pudelites puhast suhkruta mahla -ja jagan
Lühike liigikirjeldus ja kasvukohad… kuulub kuslapuuliste sugukonda, on heitleheline kuni 4 m kõrgune põõsas. Õitseb mais-juunis. Luuviljad (marjad) erepunased, lapikud, üheseemnelised (küpsevad septembris). Kasvab puisniitudel, salu- ja lodumetsades kogu Eestis. Eelistab viljakaid ning niiskemaid muldi. Looduses esineb ligi 150 erinevat lodjapuu liiki.
Sisaldab… (100 grammis marjades):
vitamiine: B1 (0,01 mg), B2 (0,02 mg), B3 (0,8 mg), B5 (0,32 mg), B6 (0,06 mg), B9 (foolhape) (0,03 mg ), C (80-140 mg, 2-3 korda rohkem kui sidrunis), A (2,5 mg), E (2 mg, rohkem kui tsitrusviljades), K (0,03-0,18 mg), P (150-800 mg);
orgaanilisi happeid, flavonoide, pektiine, antioksüdante, fütontsiide, palju teisi bioaktiivseid ja organismile vajalikke aineid;
palju viburmiini, mis annab marjadele mõru maitse, kuid samas ka väga häid farmakoloogilisi ja tervendavaid omadusi (näiteks, kaitseb suhkruhaiguse ja südamehaiguste tekke eest;
kuni 32% inverteeritud suhkruid.
lodjapuu taime teistes osades sisalduvad samad ained, mis marjades, kuid teistes vahekordades. Näiteks õites on rohkem flavonoide; õites ja lehtedes baktereid hävitavaid aineid; marjade seemnetes rohkem eeterlikke õlisid; juurtes steriine; koores glükosiidi, viburmiini. Nimelt sellepärast on sadade aastate jooksul paljude maade rahvastel kasutamise kogemuste alusel, ravimisel ja tervendamisel väljaselgitatud, millise haiguse või tervisehäda puhul, millist osa ja kuidas kasutada, et lodjapuu suurepärased omadused oleks kõige paremini rakendatud (vt allpool).
Millist osa tarvitatakse…
Tervendamiseks ja ravimiseks tarvitatakse marju, koort, pungasid, õisi, lehti, varsi, juuri, seemneid. Koor eemaldatakse (põhiliselt üleliigsetelt okstelt, harudelt, tüvedelt või harvendamisel) vara kevadel (märts-aprill) mahlade aktiivse liikumise ajal. Vajadusel võetakse koort ka suvel-sügisel. Koor eemaldatakse ribadena. On täheldatud, et üksiku pika kooreriba eraldamine (tehes noaotsaga väljalõige ette) tüvelt taime eriti ei kahjusta. Kuivatatakse väljas hästi tuulutava varju all või erandina küpsetusahjus temperatuuril 50-60 °С.
Marju korjatakse septembris-oktoobris nende valmimisel, mida hiljem korjatakse seda parem. Enne tarvitamist kulinaarias hoitakse marju peale korjamist 6-8 päeva sügavkülmas. Marjad on värskelt mürgised, halva maitse ja lõhnaga. Pärast külma aga kaob marjade mürgisus, oluliselt paraneb maitse (samuti pole marjad mürgised keedetult, kuivatatult või küpsetatult). Vanasti pandi lodjapuumarjad puupüttidesse, valati vesi peale ja pandi välja külma kätte. Võib ka korjata marju pärast esimesi öökülmasid, kuid siis juba tuleb võistelda lindudega, kes hakkavad ohtralt sööma maitsvaks muutunud marju.
Väikseid oksi lõigatakse kevadel koos pungadega või noori võrseid suvel.
Õisi kuivatada praeahjus temperatuuril 40-50 °C.
Säilitamine…
Marju ja teisi lodjapuu osasid kuivatatakse või säilitatakse sügavkülmas.
Marjade kobaraid algul natuke kuivatada õhukese kihina toatemperatuuril kuni närbumiseni ja siis kuivatada lõplikult praeahjus temperatuuril 40-60 °C. Peale seda puhastada marjad vartest ja säilitada puuvillases või paberkotis jahedas.
Marjadest (viljadest) valmistatakse hoidiseid: moosi, mahla, marmelaadi, džemmi, võiet.
Korjatud marjad pannakse sõelaga kopsikusse ja paigutatakse 2 minutiks keevasse vette. Siis tehakse püüreeks (kasutamiseks kulinaarias eraldatakse seemned ja koor); lisatakse juurde mett (suhkrut) vahekorras 1:1; natuke soojendatakse pliidil seni, kuni suhkur täiesti lahustab ja saadud püree valatakse eelnevalt kuumutatud klaaspurkidesse, täites seda 4/5 mahust. Lõpus valada peale vedeldatud mett või suhkrut kuni ääreni. Hoidist võib hoida lahtiselt külmkapis või hermeetiliselt suletud kaane all pimedas, jahedas kohas.
Marjade kobarad pesta, mesi kuumutada veevannil, kobarad kasta mette ja seejärel kuivatada.
Mahl puhastest marjadest paigutatuna puhtasse klaasnõusse säilib hästi külmkapis.
Rahvameditsiinist ja maailmas ilmunud kirjandusest on teada:
Toime… Lodjapuu toimib inimese organismiline väga laialdaselt. Esiteks on tal toimed, mida osutavad temas üksikult sisalduvad ja suures hulgas olevad vitamiinid, mineraalid, aminohapped (vt. V. ja L. Mihkelsoo raamatust „Isetervendaja käsiraamat“), paljud teised bioaktiivsed ja kasulikud ained. Teiseks tal on omad spetsiifilised toimed, mida teevad need ained koos. Nimelt sellepärast leiab ta väga laialdast kasutust nii ametlikus, kui ka rahvameditsiinis, teda kasutatakse üksikult või väga paljude ravimtaimede segude koostisosana.
farmakoloogiline…
põletikuvastane ja palavikku alandav, stimuleerib higistamist;
hävitab mitmeid haigusi tekitavaid viiruseid ja baktereid (näiteks, stafülokokke, sartsiine, kõhutüüfuse ja düsenteeria bacilluseid), ( eriti hästi toimib 10%-ne õite keedis, 7%-ne mahla lahus);
allergiavastane;
stimuleerib ja normaliseerib ainevahetust (eriti rasvade ainevahetust);
lahtistav või kinnistav (õied), diureetiline;
valuvaigistav, vähendab valusid menstruatsiooni ajal ja üleliigseid eritusi;
veres alandab kolesterooli taset (koorest valmistatud preparaatide pikaajalisel tarvitamisel), suurendab hemoglobiini taset (marjad ja mahl); stimuleerivad hormoonide väljatöötamist;
kiirendab haavade paranemist, aitab ravida ja ennetab mao ja kaksteistsõrmiksoole haavandite teket (okste keedis või tõmmis);
suurendab kapillaarides trombotsüütide hulka, soodustab vere hüübimist, peatab verejookse;
normaliseerib veresoonte olukorda (koore keedis), eriti südame piirkonnas; normaliseerib vereringluse neerudes, veenide laiendite puhul; normaliseerib vererõhku;
toimib antiseptiliselt, desinfitseerivalt, hävitab parasiite (lehtede või marjade veetõmmis) organismis;
puhastab verd ja maksa, hävitab toksiine, stimuleerib raskete metallide ja kiirituse poolt tekitatud ainete väljaviimist organismist;
kõrvaldab spasmid ja krambid, südame- ja neerude tegevusest tekkinud paised (koore, lehtede ja õite keedised või tõmmised);
kõrvaldab fermentide puuduse tõttu tekkinud seedimise häired; normaliseerib seedimist; stimuleerib sapi eritust;
tõstab lihaste toonust, suurendab südamelihaste jõudu ja tööd (marjad);
1. Rahvameditsiini praktika on näidanud, et eriti efektiivselt toimib lodjapuu koos meega (isegi sellist meesegu nimetatakse imerohuks), sh väga raskete haiguste ja isegi vähi puhul. Kaasaegses meditsiinis kasutatakse lodjapuumarju meega külmetuse, köha, bronhiidi, maksa- ja sapipõie haiguste puhul, südame tegevuse stimuleerimiseks.
Teed (keedist)lehtedest kasutatakse veerand klaasi meega 3 korda päevas. Eriti hästi kõrvaldab valud, köha. Kasutada haavade pesemiseks, suu loputamiseks stomatiidi, paradontoosi puhul.
Mahla õitest ja lehtedest kasutatakse meega vahekorras 1:1. Võtta 1 tl kaupa 3-4 korda päevas enne sööki. Seguga võib niisutada tampooni ja panna ööseks kõrva peapöörituse ja kõrvas oleva kohina puhul. Tarvitada 2 nädalat.
Mahla marjadest kasutatakse meega vahekorras 1:2 veerand või kolmandik klaasi 3-4 korda päevas enne sööki.
Mees keedetud marju kasutatakse külmetuse, köha, hääle käheduse, maksahaiguste puhul.
Meesegu toormarjadest. 2 spl marju hõõruda puruks või teha püreeks blenderiga, valada peale keemiseni viidud mesi. Lasta tõmmata 2 tundi. Tarvitada 1 spl kaupa 4 korda päevas 1 tund peale sööki. Eriti hästi toimib mao-soolestiku, maksahaiguste, kõrge vererõhu, bronhiaalse astma, südamekloppimise, südamehaiguste, tugeva köha, hääle käheduse ja tsüstide puhul. Vähktõve raviks tarvitatakse seda segu 2-3 spl korraga samuti 4 korda päevas. Seguga tehakse aplikatsiooni vähi koldele. Kõrvaldab südame tegevusest tekkinud paistetused. Hemorroidide puhul määrida paksult seguga hemorroide, pannes peale kile ja side.
Meesegu kuivatatud marjade pulbrist. Segada pulber ülessulatatud meega vahekorras 1:4. Tarvitada vererõhu normaliseerimiseks, tugeva köha puhul.
2. Tõmmis õitest. 3 spl lodjapuuõitele valada peale 2 kl keevat vett; valada termosesse; lasta tõmmata 2-4 tundi (või keeta veevannil 15 minutit); lisada 1-2 spl mett. Juua 0,5-1 kl teed (tõmmist) kolm korda päevas enne sööki 2-3 nädala vältel. Tekitab higistamist, parandab seedimist, lahtistab röga. Eriti hästi aitab maovalude, gastriidi, migreeni, valuliste menstruatsioonide, külmetushaiguste, köha, nahalööbe puhul. On tõestatud, et tõmmis võib taastada täielikult kaotatud hääle. Vähktõve korral tarvitatakse 1 kl korraga 3 korda päevas, tõmmisega määritakse vähikollet välispidiselt. Tõmmisega võib loputada kurku ja suud angiini, tonsiliidi, paradontoosi puhul; kasutada ekseemi niisutamiseks; puhastada haavu.
3. Keedis koorest. 1-2 spl koorele valada peale 250 ml keevat vett; keeta 30 minutit; valada termosesse; lisada 1 spl mett; lasta tõmmata 4-6 tundi termoses; kurnata. Juua 50 ml kaupa 20 minutit enne igat sööki. Keedis sisaldab sideaineid ja tarbimisel moodustab mao seintele kaitsekihi, selle tulemusena kaovad valud, organism saab välja ravida ja kõrvaldada gastriidi, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandid. Vähendab kolesterooli sisaldust veres, parandab ainevahetust ja aitab lahti saada üleliigsetest kilogrammidest. Eriti hästi aitab külmetuse, spasmide, lihaskrampide, valuliste menstruatsioonide, hemorroidide, gastriitide, unetuse, neurooside puhul. Tarvitada emaka- ja hemorroidhaiguse verejooksude puhul. Välispidiselt võib tarvitada nahahaiguste puhul, loputamiseks paradontoosi puhul jne. Võib ka tervitada viinatõmmist koorest. Purustada kohvimasinas kuivatatud koor, segada pulber viinaga vahekorras 1:1. Tarvitada 0,5-1 tl enne igat sööki.
4. Keedis marjadest.
1) Hõõruda puruks 4-6 tl marju; valada peale 500 ml keevat vett; keeta 30 minutit; valada termosesse; lisada 1-2 spl mett; lasta tõmmata 4-6 tundi termoses; kurnata. Juua 0,5 kl 20 minutit enne igat sööki. Tekitab higistamist, kõhulahtisust. Eriti hästi aitab külmetuse, spasmide, gastriidi, koliidi, kõrge vererõhu, ateroskleroosi, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite puhul. Ninaverejooksu korral niisutada tõmmises tampoon ja panna ninna. Määrida tõmmisega nahalöövet, ekseemi. Angiini ja igemehaiguste puhul kasutada loputamiseks.
2) Võtta 3 spl lodjapuu marju, 3 spl mett, segada ja valada peale liiter vett. Keeta 10 minutit, seejärel kurnata. Tarvitada sooja teena poole klaasi kaupa krooniliste bronhiitide ja kopsupõletike korral.
5. Mahl. Pesta marjad külmas vees, lasta kuivada ja teha mahl. Segada marjad meega vahekorras 1:1,5, paremaks lahustumiseks võib segu natuke kuumutada. Võib mahlale lisada ka keedetud vett ja mett vahekorras 3:1. Valada mahl suletavatesse purkidesse ja panna jahedasse pimedasse kohta. Juua 2-3 spl kaupa 2-3 korda päevas. Mahl tugevdab veresoonte seinu, rahustab närvisüsteemi, peatab verejookse, kõrvaldab põletiku soolestikus. Eriti hästi aitab mahl kõrge vererõhu, peapöörituse, peavalude, südame valude, bronhiaalse astma puhul; valude puhul südame piirkonnas, maksas; gastriidi ja valuliste menstruatsioone puhul. Mahlaga võib loputada suud angiini, igemehaiguste puhul, niisutada igasugust naha peal tekkivat löövet, vistrikke, ekseemi. Ülessoojendatult aitab hästi tugeva köha puhul. 3-4 tilka lodjapuumahla tilgutatuna ninna aitab hästi nohu korral. Hästi tugevdavalt ja rahustavalt toimib mahlast tehtud morss – 0,5 kl mahlale valada peale 4 kl keedetud külma vett, lisada 3 spl vedeldatud mett, korralikult segada.
6. Tõmmis marjadest. Purustada kohvimasinas 2 spl kuivatatud marju, paigutada termosesse ja valada peale 1 kl keevat vett, lasta tõmmata 3-4 tundi, lisada 1 spl vedeldatud mett. Või 1 kl marju teha blenderiga püreeks, paigutada termosesse ja valada peale 3 kl keevat vett, lasta tõmmata 6 tundi, kurnata, lisada 150 g mett. Tarvitada 0,3-0,5 kl kaupa 2-3 korda päevas enne sööki kuu aja jooksul. Eriti hästi rahustab, tugevdab organismi, aitab südamehaiguste, külmetuse ja igemehaiguste puhul.
7. Tõmmis noortest võrsetest. 2-3 spl purustatud võrsetele valada peale 250 ml keevat vett; keeta 30 minutit; valada termosesse; lisada 1 spl mett; lasta tõmmata 4-6 tundi termoses; kurnata. Tarvitada 50 ml kaupa enne igat sööki. Toimib valuvaigistavalt, rögalahtistavalt, vähivastaselt. Kasutatakse kollatõve puhul. Allergia puhul tehakse tõmmisega vanne. 100 kuni 300 g noori võsusid tükeldada, valada peale 5 l keevat vett, lasta tõmmata, kurnata ja valada vanni vee temperatuuriga 36-37 °C. Võtta vanni 15-20 minutit, teha vanne 10 korda ülepäeviti.
8. Mahl lehtedest.Värske mahlaga niisutatud side panna naha kahjustustele (lööve, furunkulid) ja võtta sisse 2-3 spl 3 korda päevas enne sööki.
9. Seemned. Õhtul valada 2 spl seemnetele peale 2 kl keevat vett ja lasta tõmmata hommikuni. Tõmmis tarvitada ära ühtlaste doosidena päeva jooksul. Õhtul valmistada uus tõmmis. Tarvitada kuu aega järjest, siis 1 kuu pidada vahet. Eriti hästi aitab nahahaiguste, sh ekseemi puhul. Võib alla neelata korraga 1 seemne 15 korda päevas, kuni neerudest ja sapipõiest on eemaldunud liiv ning kivid. Võib kuivatatud seemnetest valmistada kohvi, mis toniseerib hästi ja aitab kõhukinnisuse puhul. Seemnete pulbrit võib kasutada tervendamise eesmärgil maitseainena, lisades toitudele.
10. Keedis juurtest. Peenestada 150 g juuri, valada peale 5 l vett, keeta 20 minutit, kurnata ja valada vanni vee temperatuuriga 36-37 °C. Võtta vanni enne magamaminekut 15-20 minutit, teha vanne 20 korda ülepäeviti. Eriti hästi aitab reumatismi, unetuse, spasmide ja krampide puhul. Keedist võib kasutada loputusteks ja kahjustatud kohtade niisutamiseks nahal.
Kasutamise piirangud… Lodjapuu taimeosades sisalduva aine viburmiini toksilisus kaob külmutamisel, kuivatamisel või kuumutamisel. Lodjapuust tehtud preparaate tuleb kasutada perioodiliselt, näiteks kahe nädala jooksul ja teha vahe 1 nädal, et organism saaks vahepeal välja viia üleliigsed ained, millised võivad hakata mõjuma toksiliselt või ladestuma sooladena. Marjade suurtes doosides kasutamine võib tekitada iiveldust või oksendamist. Mitte kasutada preparaate lodjapuust väga madala vererõhu, suure vere hüübimise, raseduse puhul.
Soovitav mitte tarvitada pidevalt marju üle 100 g päevas, et organismi ei saabuks mõni mikroelement üle vajaliku päevase normi (vt raamatust V. ja L. Mihkesoo „Toome oma tervise tagasi“).
Kasutamine kulinaarias… Lodjapuu marjad on maitsvad ja neid on alati peetud delikatessiks. Lodjapuu marjade omapära on selles, et neil on väga omapärane maitse ja aroom, neil on toitu tarrendav omadus.
– Lodjapuu on tugev konservant, seda võib lisada teistele moosidele paremaks säilitamiseks, samas annab lodjapuu hoidistele värviilu. Kui soovite moosi säilitada ilma liigse suhkru, sünteetiliste konservantide ja õhukindla kaaneta, võite valmistada sellele lodjapuumarjamoosist kaane: valage valmiskeedetud tuline moos eelkuumutatud purki. Kallake see üle lodjapuumarjadest valmistatud moosiga (suhkur marjadega vahekorras 1:1) 1–2 cm paksuse kihina. Katke pärgamendist kettaga, nii et õhutühimikke vahele ei jääks.
– Marju lisatakse liha- ja kalapirukatele, rukkileiva täidisesse, suppidele, kastmetele, ühepajatoidule keetmise lõpus. Valmistatakse moosi, kisselli, tarretist, kompvekke, pastilaad, marmelaadi, kompotti, küpsetatakse kooke, tehakse veine.
– Morss marjadest meega. Võtta 0,5 kl marjade mahla, 1 l vett, 4 spl mett. Mesi vedeldada veevannil, segada veega, lisada mahl, panna külmkappi, tarvitada jahedana.
– Marmelaad. Värsked marjad pestakse keeva veega, purustatakse blenderiga püreeks, eraldatakse seemned ja koored. Lisatakse suhkrut vahekorras 2:(1-1,5) ja keedetakse aeglaselt senini, kuni segu läheb paksuks. Saadud mass valatakse välja küpsetuspaberiga kaetud vormi. Kui mass halvasti tahkestub, siis võib panna vormi mõneks ajaks küpsetusahju. Jahtunud marmelaad lõigatakse tükkideks, peale võib raputada tuhksuhkrut. Hoitakse jahedas kohas. Samamoodi võib valmistada marmelaadi, näiteks õunte püreest, millele on lisatud lodjapuumarjade püreed või mahla
Kasutamine kosmeetikas… Lodjapuu toimib suurepäraselt kosmeetiliselt tänu paljude vitamiinide ja mikroelementide, aminohapete, puuviljahapete sisaldusele. Ta puhastab ja silub, noorendab, toniseerib, pingutab nahka, kõrvaldab nahas põletiku. Võimeline taastama naharakke ja anda nahale elastsust. Ennetab kortsude tekkimist ja võimaldab olemasolevaid isegi tunduvalt vähendada.
Pruunid, laigud, sh sünnitusjärgsed võivad kaduda, nahk valgeneda, kui teha nahale 2-4 nädalat järjest maski värsketest (või sügavkülmast võetud) marjadega. Hoida maski 20-30 minutit. Samal eesmärgil võib teha maski marjade mahlast, segatuna hapukoorega või meega vahekorras 1:1. Võib kasutada losjooni: 100 ml marjade mahlale lisada 500-800 ml jahutatud keedetud vett. Selleks sobib hästi keedis koorest, õitest, lehtedest, noortest võrsetest. Nendega regulaarselt niisutatakse näonahka.
Vinnidest võib lahti saada kui värske marjade mahlaga niisutada nahka.
Nahk üldse läheb puhtaks ja elastseks, nooreneb, kui pesta ennast veega, millele on lisatud veidi marjade veetõmmist, teha marjade mahlast kompresse. Salvrätik niisutada mahlaga ja panna nahale 10 minutiks, uuesti niisuta ja panna jälle 10 minutiks. Pärast pesta nägu sooja veega. Samal eesmärgil võib hommikuti hõõruda nahka kuubikutega külmutatud marjade mahlast.
Rasvasele nahale teha maski: 1 spl marjade mahla segada ühe vahustatud munavalgega, lisada 1 tl ülessulatatud mett ja hoida näol 20-30 minutit, lõpus pesta maha sooja veega. Antud segu sobib ka kortsude silumiseks. Rasvast nahka valgendab hästi segu marjade mahlast, millele on lisatud keevat vett ja viina vahekorras 3:3:1. Seguga niisutada nahka hommikuti ja õhtuti. Valmis segu hoida külmikus.
Väsinud näo või dekoltee naha toitmiseks ja toniseerimiseks teha 15 minutiks mask seguga – 2 spl marjade püreed, millele on lisatud 1 spl kohupiima, 1 spl hapukoort ja 1 tl ülessulatatud mett. Mask pesta maha sooja rohelise teega ja 5 minuti pärast pesta nahk külma veega.
Juuste tugevdamiseks kasutada tõmmist seemnetest. Tõmmist hõõruda sisse juuste juurtesse, 20-30 minuti pärast pesta maha ja loputada juukseid veega, millesse on lisatud natuke puuviljaäädikat.
Juuksed lähevad kohevaks ja siidiseks, kui neid loputada üks kord nädalas lodjapuu õite (lehtede, noorte võrsete) tõmmisega.
Tselluliidi kõrvaldamiseks kasutatakse segu püreeks tehtud marjadest ja meest vahekorras 5:1, millele võib lisada mõned tilgad rosmariiniõli. Seguga tehakse kompressi tekkinud tselululiidi kohale 40 minutiks. Tulemus ilmneb, kui teha kompressi 2-3 korda nädalas.
Omapärane retsept… Kõrgevererõhulase jook.Võtta 4-6 spl lodjapuumarju, muljuda puruks või teha püreeks blenderiga, lisada 1 spl kaupa purustatud või tükeldatud kibuvitsa-, pihlaka-, viirpuumarju, rosinaid, kuivatatud aprikoose või ploome. Panna termosesse ja valada peale 1 l keevat vett, lasta tõmmata 6 tundi (võib ka hoida keeval veevannil 30 minutit). Kurnata, lisada 1-3 spl mett. Tarvitada teena ateroskleroosi, hüpertoonia, südame-veresoonkonna haiguste, kroonilise väsimuse puhul. Peavalude, väsimuse tekkimisel juua 0,5 kl jooki iga 2 tunni tagant.
Lodjapuu jook mustsõstra ja piparmündi lehtedega. Võtta 2 spl kaupa purustatud taimede lehti, paigutada termosesse, valada peale 2-4 kl kuuma vett, lisada 2-4 spl marjade püreed ja 2 spl mett. Lasta tõmmata 4-6 tundi. Tarvitada joogina, teena. Hästi aitab külmetuse, köha, hääle käheduse puhul.
Hendrik Relve lodjapuu-õunavõie:
Lodjapuumarjavõie tuleb maitsvam, kui teha see segus õuntega.
Võta 1kg õunu, 0,5 kg lodjapuumarju. Keeda segu pehmeks ja suru läbi sõela. Lisa
0,5 kg suhkrut (soovitavalt toorsuhkur). Keeda püreed kogu aeg segades seni, kuni tekib ühtlane, pealt läikiv mass. Segu peab olema nii tihe, et selle pinnale noaga tõmmatud vagu ei vaju kohe kinni. Võie valatakse kuumalt purkidesse ja suletakse kohe õhukindlalt.
Ebaküdoonia (Chaenomeles) on põõsaste perekond roosõieliste sugukonnas. Ebaküdoonia perekonda kuulub kolm liiki 1-3 meetri kõrguseid põõsaid. Ebaküdoonia perekonna looduslik levila on Ida-Aasias, peamiselt Hiinas, Koreas ja Jaapanis.Ebaküdooniad on heitlehised, harunevate vartega suurte abilehtedega lihtlehised põõsad, mille võrsed on astlalised. Õied suured, punased kuni valged, viietised, paiknevad üksikult või 2–6 kaupa eelmise aasta võrsetel. Viljad suured õunviljad, rohelised või kollased. (wikipedia)
Neid on nii kobrulisi kui siledapinnalisi meil – aga maitse ja teised omadused oluliselt ei erine .
Just nüüd kui külm aknataga klaasile puhuma hakkab tasub veel kiiresti kontrollida kas omal või naabrimutil ebaküdooniad põõsa külge ei jäänud, sest kui jäid, oleks küll põrgulikult kahju. Nimelt on need kuldkollased mummud ühed parimad talvised teejoogi valmistamise abivahendid, või veni, või mõne muu hõrgu toidu või joogi. Kui aga oodata kuni esimesed külmad üle käivad saab veel maitset päästa ja “midagi “teha kuid c vitamiini sisaldus väheneb sellega märgatavalt.
Ebaküdoonia on väga hapu, kuna sisaldab vähe suhkrut ja palju sidrunhapet- sellest ka nimi põhjamaa sidrun. Kõige rohkem vitamiine on koores, seetõttu peabki tarvitama ilmtingimata koos koorega. Toorelt ja koos “Koore ja suhkruga ” ongi teda kõige lihtsam ja tavalisem säilitada. Lihtsalt kõikad pooleks, eemaldad seemned ja siis suhkruga kihiti purki -pisut võib pärast raputada et suhkrusse imbunud ja lahustunud mahl toodet ilusti kataks ja säilub päris pikalt- juhul muidugi kui kapist välja ei unusta .Siis läheb ta kergesti käärima. Tegin minagi paar purki niimoodi – aga kuna meie kliendid siiski tahavad ka väga seda ehedat headust meilt omale saada, siis mina siiski suurema osa keetsin. Samuti õhukeselt viilutades, rafineerimata (seekord demerera suhkruga).
et vedelikku piisavalt tekiks ka põhja ei kõrbeks kogu see imeline kraam siis lasin üleöö seista ja vedelikul välja imbuda -pannakse ka 100ml vett poti põhja kilo viljade kohta. keetsin tõesti nii vähe kui võimalik. õigupoolest lasin peaegu keema ainult.
Aga mitte moos ei ole ainuke asi mida tegin ja tehakse – värskeid lehti tasub panna jookidesse, nii külmadesse kui kuumadesse, ja lehetõmmisega toonitakse hallinevaid juukseid. Seemned tuleks kuivatada ja jahvatada et neid kasutada küpsetistes ja müslides, need on vitamiine täis ja mõnusa pähklimaitsega. Ebaküdooniaviiluga võiks toniseerida nägu, selle mahl pleegitab tedretäppe ja muid tumeid laigukesi. Seemneid kasutataks veel ka keedetud massina sissevõttes röga lahtistajana.
Ebaküdooniaviilud on imemaitsvad kuivatatuna, müsilis, või suhkurdatuna niisama maiustamiseks, imeline siirup tuleb neist (mille võib kukekommiks keeta 🙂 ) ja muidugi vein – ja kui vein peaks untsu minema siis tuleb umbe hea maitseäädikas.
Veinidest ühe mõnusaima kodumaisena ei saa kindlasti ära mainimatta jätta Tiina Kuuleri Õuna ebaküdoonia veini – millest mina olen saanud nii esimest kui teist versiooni ja mis läheb aina paremaks – https://www.veinivilla.ee/et/a/valgejoe-valge-2014
Jutt käib tegelikult Maitsesoolast. Maitsesool on vürtsi-, ürdi-, küüslaugu- või sibulalisandiga lauasool. Täielik ideeretk ja maitsemeelte pidu, kui retke korraldaja on nutikas perenaine. Praegune hetk on just selline, et tasub korra aias veel ringi vaadata ja viimased ürdid lumealla jäämisest päästmiseks ära näpsata, kuivatada ja maitsesoolaks teha, koos juba eelnevalt kuivatatud kraami ja muu hea paremaga. ( hilja ütlet te -on jah hilja, aga no pange siis natuke rohkem, kui maitse suvisest kraamist nõrgem on ) Saate hea lisandi koduse toidu maitsestamiseks ja imetoredaid jõulukinke – sest need (jõulud) on vääramatult tulekul. Jõuluhirm on juba õhus ja ehted kaubanduskeskustes üleval 😉
Mina olen maitseoola tegemiseks selle suve jooksul kogunud: estragoni, tüümiani, kadakamarju, pihlakaid (neid oli ikka väga vähe see aasta ) kuivatanud küüslauku ja jahvatanud, kadakamarju, kasvatanud jalopenosid ja tšillit, punet, harakputke, tilli, peterselli, piparrohtu, leesputke ja korinti (eestimaa rosinat) ! sekka lisan vahel ilu pärast ka kuivatatud saialille või rukkilille õie lehti.
Väga hea on ka soolasegu kuhu on sobiva ürdiga koos lisatud ka kuivatatud kukeseeni mis eriti hästi sobivad valge pipraga või musta pipart ja puravikupulbrit.
Juurde ostan siis , nagu ütlesin musta, valget ning rosepipart ja meresoola ning vahel ka musta küüslauku (seda olen ka ise ahjus teha tossutanud aga see vajab hirmsasti kannatust)ning porrulauku ( ma ei viitsi seda kunagi nii hästi hooldada et koos lauguga ka tigudelaviini ei ole -seega koht kus lähen kergema vastupanu teed. Sama suitsuse paprikaga. Sidrunit.
Ürdid olen kuivatanud õigel ajal suvel õhu käes ja hiljem kui õhk juba niiske siis kuivatis.
Soola on mul mitut sorti – jämedamat ja peenemat meresoola, valget ja musta.
Muide must sool kuivatatud leedrimarjadega, rosepipra, tsilli või pihlakamarjatükikestega näiteks näeb väga põnev välja.
Till ja petersell ning leesputk aitavad purki panna ainult soolaga ja on juba täiesti suurepärane supisool.
aga – samm supisoolast edasi on juba Dipikastme segu e dipisegu ürtidega- näiteks küüslaugupulbri, tsilli, estragoniga või tilli ja lesputkega. lisada võib tiba sidrunhapet või sidrunimahla, riivitud koort. Ka tilga õuna või matseäädikat .
Segada võib dipisoolasid ja ürdisoolasid hapukoorega, maitsestamata jogurtiga , õli ja äädikaga -või õli ja äädikaseguga.
kala juurde on tore teha segu sidrunpipraga mida osta saab. aga !!! või teha ka nii et lisab lihtsalt natuke sidrunhapet (väga, väga natuke ) ja riivitud sidrunikoort.
retseptikooslusi on päris pööraselt palju võimalik kokku panna – tähtis on mõelda , mille juurde !
Veel Retseptikooslusi netist.
Vahemereline -meresool, küüslauk, tomatihelbed, till, basiilik, must pipar.
saaremaa maiguline -meresool, tšilli, loorber, petersell, tüümian, kadakamari.
lisaks eelpoolmainitutele olen teinud veel väesoola – see on meresool nõgesega – taim millele on vaja pühendada kunagi terve peatükk , või mitu 😀 ja tibakese spirulinaga -mida läheb nii vähe et purgis ei märkagi aga dipikaste jääb tumeroheline ja tegija suu selle peale mõnusalt lahti 😀
Loodan et suutsin ehk pakkuda või meelde tuletada mõne hea idee näppamiseks või taaskord kasutamiseks.
Külmade lähenedes teen aias veel viimaseid saagikorjamisi ja järgmiseks aastaks ettevalmistusi. Üks asi millega on vaja tegeleda on kähar Lehtkapsas (Brassica Oleracea), ehk must kapsas, midagi millest kindlasti on vaja ka kirjutada – tegelikult oleks olnud vaja kirjutada juba kevadel, siis kui seemneid ettevalmistati ja maha pandi. Aga parem hilja kui päris ilma kapsata või kuidas? Igal juhul on pistmist ülilaheda vaheldusega nii toiduks kui ka maiustamiseks. Minul algaski kõik seemnetest ja sorte on meie aianduspoodideski juba palju, enne kui aru sain olin ostnud 5! pakki seemneid. Kuna aias kohta pole lõpmatuseni, siis maha panin kõigepealt need, mille säilivusaeg lõppes see aasta, ehk siis 2 parempoolset. Curly scarlet osutus aga oluliselt tumedama leheliseks kui pakil. Palmkapsastaga mis pidi kasvama eriti kõrgeks ma see aasta proovida ei jõudnudki. Korra varemgi on mul selle kasvatamine untsu läinud kuna kevadel kui väikeste taimedega kastid kevadel kasvuhoonest õue tõstsin pistsid teod taimed nahka, mis omakorda tõestab et tegemist peab olema tõelise hõrgutisega sest ega tigugi loll ole ja teab otsida parimat! Seemned olen külvanud aprilli alguses või keskel ja lehti näpsama hakanud umbes 3 kuu pärast. Taimi panen alati rohkem kui ära mahub – siis saan terveid noori taimi vahepeal pannile harvendada.Lilian Issako andmetel (köögiviljad ja maitsetaimed 1986) kasvavad kõrgeimad lehtkapsad maailmas 5 m kõrguseks ! Ja nende kalorsus on tavalisest kapsast pea 3 korda suurem. Kapsaid korjatakse söögiks siis, kui esimesed külmad on üle käinud ja tärklis lehtedes on muutunud suhkruks ( nagu pihlakatelgi ). Korjata aga saab neid aastaringselt – ja kui kevadel tõesti enam vanad lehed ei kõlba ja nad jälle kasvama hakkavad saab süüa jälle värskeid pungi mis lehekaenlast välja kasvavad. Olgu kevadel või sügisel, alati tasub olla laehtkapsast ostes väga ettevaatlik ja osta ,( ta on poeletil kaalu ja hinna vahekorda arvestades väga kallis nagunii )seda pigem neilt, kelle kohta te teate, et tegemist on vastutustundliku ettevõtjaga, (Üks kelle poole tasub kindlasti pöörduda ja kelle toodangut otsida on Saaremaal Orissaares pesitsev Rautsi talu, kust ehk isegi lisa lähen tooma. Perenaise sõnul on see aasta saaks eriti kena, kuna oli väga kuiv ju ja seda sai ekstra kastetud! ) Tähelepanelik tuleb aga olla kuna lehtkapsas on kantud kuraditosina taimede hulka ehk ta on sageli saastunud organofosfaat pestitsiididega. Ja kuigi oma aiast külmunult õues saab lehti nautida talv läbi neid lausa lume alt välja kaapides, siis tasub ka arvestada et külmkapis säiluvad nad värskelt umbes nädala – seega on mõistlik tuppa tuua, või osta, neid ikka jaopärast või siis meelepäraselt ettevalmistada ja töödelda. Tavaliselt kupatan ma nad kuumast veest läbi (kaua keeta ei tohi, kuna esiteks minetab ta siis oma head omadused aga hakkab ka haisema! Pealegi oh nõiatemp, osa punaseid kapsaid muutub keetes roheliseks) ja praen siis juba eelnevalt ettevalmistatud küüslauguõlis näiteks. Mitte vähem maitsev ei ole see aga ka näiteks peekonirasvas ja koorega. Üks nipp aga on siis teha nii nagu mina -super suurepäraseid Lehtkapsa krõpse.
Selle jaoks võtsin sobival hulgal, et kuivatisse ära mahuks, lehti ja head õli, ning soolahelbeid. Lehed puhastasin kõvade rootsude küljest rebides, ning segasin ühtlaselt siis törtsu õli ning soolahelvestega. järgijäänud leherootsud muide, ei ole üldse rämps -need võib panna suppidesse ja hautisse või kui kohe ei taha siis tükeldada juppideks, nagu oakaunad ja panna külma. Ka vartes on need fantastilised kiudained (7grammi 100s grammis) mis annavad seedimisele nii suurt abi. lisaks on tal (juhul kui liiga kaua ei hauta) ka kolesterooli alandav ja veresuhkrut madaldav mõju. Keedetud 130 g lehtkapsast annab ka 5 grammi valku mistõttu on ülihea toit juhul kui teed sporti. (allikas Paleo Supertoidud H.Connell 2015)
Aga hõrgutise valmistamisega jätkates – Rebitud ja õli ning soolaga ühtlaselt segatud lehekesed tuleb jaotada ühtlaselt kuivatirestidele. Oluline on et nende jaoks jääks piisavalt õhku ja ruumi – mina võtsin üle ühe lausa reste vähemaks et õhk ringelda saaks. Muidugi seda ei saa teha kõikides kuivatites, kui omale kuivatit soetamas olete, siis olekski hea ja oluline kuivatit valides vaadata selline, millel on võimalik restide vahele vajadusel ka rohkem ruumi vahele jätta, ning reste ükshaaval väljatõmmates kontrollida, mida tornkuivatites ei saa, ja kindlasti on oluline taimer. Aga kel kuivatit ei ole -võib Lehtkapsakrõpsu südamerahuga kuivatada madalal kuumusel restil või küpsetuspaberiga plaadil praeahjus. Häid maitseelamusi soovides teie Maria
Õunaäädika ohtratest headest omadustes ja kasutamisest tervise toetamisel räägitakse väga palju, samuti sellest et äädikas sisaldab ka ensüüme ja mineraale ning on ühtlasi naturaalne probiootikum. Ta sisaldab orgaanilist õunhapet (C2H6O5), mis reguleerib inimorganismis seedimist.
Lilian Issako andmetel (köögiviljad ja maitsetaimed 1986) kasvavad kõrgeimad lehtkapsad maailmas 5 m kõrguseks ! Ja nende kalorsus on tavalisest kapsast pea 3 korda suurem. Kapsaid korjatakse söögiks siis, kui esimesed külmad on üle käinud ja tärklis lehtedes on muutunud suhkruks ( nagu pihlakatelgi ). Korjata aga saab neid aastaringselt – ja kui kevadel tõesti enam vanad lehed ei kõlba ja nad jälle kasvama hakkavad saab süüa jälle värskeid pungi mis lehekaenlast välja kasvavad. Olgu kevadel või sügisel, alati tasub olla laehtkapsast ostes väga ettevaatlik ja osta ,( ta on poeletil kaalu ja hinna vahekorda arvestades väga kallis nagunii )seda pigem neilt, kelle kohta te teate, et tegemist on vastutustundliku ettevõtjaga, (Üks kelle poole tasub kindlasti pöörduda ja kelle toodangut otsida on Saaremaal Orissaares pesitsev Rautsi talu, kust ehk isegi lisa lähen tooma. Perenaise sõnul on see aasta saaks eriti kena, kuna oli väga kuiv ju ja seda sai ekstra kastetud! ) Tähelepanelik tuleb aga olla kuna lehtkapsas on kantud kuraditosina taimede hulka ehk ta on sageli saastunud organofosfaat pestitsiididega. Ja kuigi oma aiast külmunult õues saab lehti nautida talv läbi neid lausa lume alt välja kaapides, siis tasub ka arvestada et külmkapis säiluvad nad värskelt umbes nädala – seega on mõistlik tuppa tuua, või osta, neid ikka jaopärast või siis meelepäraselt ettevalmistada ja töödelda. Tavaliselt kupatan ma nad kuumast veest läbi (kaua keeta ei tohi, kuna esiteks minetab ta siis oma head omadused aga hakkab ka haisema! Pealegi oh nõiatemp, osa punaseid kapsaid muutub keetes roheliseks) ja praen siis juba eelnevalt ettevalmistatud küüslauguõlis näiteks. Mitte vähem maitsev ei ole see aga ka näiteks peekonirasvas ja koorega. Üks nipp aga on siis teha nii nagu mina -super suurepäraseid Lehtkapsa krõpse.
järgijäänud leherootsud muide, ei ole üldse rämps -need võib panna suppidesse ja hautisse või kui kohe ei taha siis tükeldada juppideks, nagu oakaunad ja panna külma. Ka vartes on need fantastilised kiudained (7grammi 100s grammis) mis annavad seedimisele nii suurt abi. lisaks on tal (juhul kui liiga kaua ei hauta) ka kolesterooli alandav ja veresuhkrut madaldav mõju. Keedetud 130 g lehtkapsast annab ka 5 grammi valku mistõttu on ülihea toit juhul kui teed sporti. (allikas Paleo Supertoidud H.Connell 2015)
Muidugi seda ei saa teha kõikides kuivatites, kui omale kuivatit soetamas olete, siis olekski hea ja oluline kuivatit valides vaadata selline, millel on võimalik restide vahele vajadusel ka rohkem ruumi vahele jätta, ning reste ükshaaval väljatõmmates kontrollida, mida tornkuivatites ei saa, ja kindlasti on oluline taimer. Aga kel kuivatit ei ole -võib Lehtkapsakrõpsu südamerahuga kuivatada madalal kuumusel restil või küpsetuspaberiga plaadil praeahjus. 
Häid maitseelamusi soovides teie Maria