Vaimustav Kuusevõrse ehk C vitamin, mis kasvab puu otsas.

Harilik kuusk (Picea abies) on männiliste sugukonda kuuse perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400–500 aasta vanuseks.

Aastatel 1997 ja 2020 valiti kuusk ajakirja Eesti Loodus eestvedamisel aasta puuks. Ütleb Wikipedia.

Kuusevõrsed ja kuuse õied, mida harvem tähele pannakse on hilis kevade kergesti kättesaadav toidulisa, mida oskuslikult kasutades võib teha nii kergeid vitamiinirohkeid hõrgutisi kohe tarbimiseks kui kauasäiluvaid maiustusi ja kingitusi.

Lisaks hiigelkogusele C vitamiinile sisaldavad kuusevõrsed meile nii vajalikke karotenoide ja on Magneesiumi ning  kaaliumirikkad.

Rahvameditsiinis on ikka soovitatud lihaskrampide ilmnemisel kuusevõrseid tarbida kui kergestiomandatavat magneesiumiallikat –kuuseoksavesi jalavannina aitab ka kui võrseid parasjagu pole. Läbi aegade on kuuseokka jahu lisatud loomasöödale, et sõbrakeste karv läigiks ja silm ikka säraks.

Murueide köögis on sellised retseptid:

1)Kuusevõrse kommid-  tee külalistele, külakostiks kuskile minnes või miks ka mitte oma kallitele inimestele kodus tervislikke kuusevõrse kompveke sulatades pisut shokolaadi kuumaveevannil ja dipi kuusevõrsed shokolaadi (efekti mõttes võta veel valget ja tumedat ) lase pisut küpsetuspaberil tarduda ja pista kauem säilitamiseks sügavkülma või serveeri – kui kiire on siis pisut aega külmikus aitab protsessi kiirendada.

2)Kuusevõrse pesto. On kevadine hunnitu vitamiiniallikas, mida võid teha just nagu tahad. Värsked kuusevõrsed haki, blenderda või uhmerda. Lisa samamoodi töödeldud india pähklid ja meelepärast juustu , pisut soola või mett ja valget pipart, head õli – säilub mõnda aega külmikus ja võib ka sügavkülmutada. Meega maitsestatud version seisab kauem.

3)Kuusevõrse õli ja äädikas: on maailma lihtsaim looduse poolt pakutud kauasäilitatav  lisa toidule.

Lihtsalt võta purk või karafin , topi värskeid udupehmeid kuusevõrseid täis ja vala peale  ideafarmi  õuna äädikas.  Või mõni hea õli. Võid kohe lisada ka pisut mett või soola . Aga ka mitte kuna olenevalt toidust on maitset ikka parem timmida valmistamise lõpus.

Kuusevõrse maitseõli ja maitseäädikas annavad hõrgu hapuka maitse marinaadidele ja kastmetele – Lisa neid ikka vahekorras 3 osa õli ja 2 osa äädikat ning kombineeri julgelt igasugu teiste maitseõlide ja ideafarmi äädikatega.

4)Külmutatud ja kuivatatud kuusevõrseid võib lisada , tarretistesse, juustusegusse kodujuustule-nendest võib teha kooki , lisades külmutatud kuusevõrsenutte samamoodi biskviittaignasse nagu rabarberit. Samuti smuutidesse kahtlemata.

5)Kuusevõrsevõi : võta  mõnusat pehmet naturaalset kodumaist koorevõid (200g) lisa 2 supilusikatäit nii peeneks kui suudad a hakitud kuusevõrseid ja olenevalt sellest kas soovid magusat või soolast võid ,soola,  mett või miks mitte ka kuusevõrsesiirupit. Kui või on toasoe sega koostisained kokku, maitse, et soola või magusat on sulle meelepärast ja pista karbi või küpsetuspaberi sisse rulli keeratult  külmikusse lähiajal tarbimiseks või sügavkülma, kui teed mitu portsu ja tahad, et jätkuks kauemaks. Külmutatud latist võib suvel lõigata viilud ja panna kuuma grill liha, ahju või lõkkekartulipeale silama. Tõeline nauding ja kokandusefekt!

6)Kuusevõrse kreemi tegemiseks võta maitsestamata kohupiima või ricotta, lisa peeneks hakitud, blenderdatud või uhmerdatud kuusevõrsed, nii supilusikas 100 grammi kohta, riivi pisut sidrunikoort ja maitsesta olenevalt sellele kas tahad magusat või soolast –mee või siirupiga või soola ja näiteks sidrunipipraga. Nii või naa on sellest äge teha näiteks leivamääret lisanditega (kurk, suitsuliha, sink , kana ) või võileivatorti – või magusa puhul lihtsalt hommikusi röstsaia hõrgutisi ….

Muide ! Kuusevõrsetest annab teha imemaitsvat hapukat kuusevõrse napsi ja veini

Aga sellest räägime teinekord..

7)Kuusevõrsesiirupit teed nii –

Võta liiter kuusevõrseid (muidugi võib võtta rohkem aga see sobib mõõtühikuks) kalla üle liitri keeva veega – jäta üleöö seisma, vahepeal kontrollides, et võrsed kenasti vedelikus on ja neid vajadusel alla vajutades.-kurna ja pressi võrsed(pressimismahl on see parim) –lisa suhkur -1kg liitri vedeliku kohta +2g sidrunhapet või spl sidrunimahla. (see aitab säilitada ja teeb värvi väga ilusaks).

Keeda kuni segu saavutab meelepärase konsistendi- 4 isegi kuni 8 tundi kui suurem kogus on ja paksu ja venivat hapukat mett tahad ) ja pane purki ja pudelisse –  tõsi vitamiinidest siin pole enam haisugi, aga see maitseb lihtsalt imeliseltja ka tähtis see säilub avamatta väga kaua.  Avatud pudelit säilita ikka külmikus.

Muide Kuusevõrsevedelikku võib ka üldse mitte keeta ja magustada meega ja lahjendada morsiks –aga nii ta kuigikaua ei säilu. Seega tasub teha natuke nii kohetarbimiseks ja ülejäänud maiuseks keeta – värsked võrsed oma vitamiinidega jäävad nagunii sügavkülma ja õli ning äädika sisse ka .

Teie Maria

Ja kui ise kuusevõrsesiirupi tegemise aja maha magad või mingil põhjusel sellega jännata ei saa siis Kuusevõrsesiirupit saad osta ikka murueide köögist , ideafarmi E poest: http://www.ideafarm.ee/tooted/kuusevorse-siirup/

Nõges murueide köögis – hammustav iludus.

Wikipedia ütleb nõgese kohta nii: Nõges (Urtica L.) on nõgeseliste sugukonda kuuluv taimeperekond, kuhu kuulub 30–45 liiki.Nõgesed  on peamiselt mitmeaastased, mõned ka üheaastased rohttaimed, mõned ka põõsad.

Kui püha Benedictust kiusasid patused mõtted ilusast naisest, viskus ta nendest vabanemiseks alasti nõgesepuhmasse.

ladina keelne  “Urtica tähendab “põlemist” ja “uro” tähendab ” Mina põlen”

Rahvasuus kutsutakse nõgest nii: Nõges – “nõgõs”. Suur-nõges – raudnõgõs. 

Nõges oleks ammu maamunalt  ära söödud, kui ta ei kõrvetaks, nimelt on nõges sedavõrd kasulik supertoit.

Nõges, vähe sellest, et ta sisaldab enamusi elutähtsaid vitamiine- eriti rauda! Ainuüksi C-vitamiini on nõgese kasvudes 2,5 korda rohkem kui sidrunis. Toetab ka neerude tööd ja ergutab ainevahetust  mistõttu on erakordne abivahend kaalualandamisel.  Nõgeselehepuru tasub raputada haavadele ja nõgesetee või nõgeseäädika lahusega puhastada rasust nahka, nõgeseäädikas on hea desinfitseeriv ja kasvu ergutav vahend juustele kui lisada torts viimasesse loputusvette. Soomes elab proua, keda kutsutakse nõgesedaamiks ja kes teeb nõgesest oi –kõike, ka kangast ja jahu näiteks, värvib sellega lõnga jne.

Müütilistest omadustest omistatakse nõgesele seisva energia taas liikuma panemist –igat pidi nii omistamisi kui ka omadustelt on nõges võimas potentsiravim!

Nõges on ka omapärase maitsega (maitsev!)

Murueide köögis tehakse nõgesest

Nõgeseäädikat (sest nii saab külmfermenteerimise teel säilitada omadusi, mis näiteks kuivatamisel ei säilu!), seda kuivatatakse et lisada näiteks müslisse, hommikupudrule,  toortatra nõgese shokolaadile ja tehakse nõgeseveini (millest räägime teinekord).

Ilmtingimata on kohustuslik murueide köögis kevadine tervitussupp nõgesest ja nõgesekotletid.

Ja tehakse neid niimoodi!  

Nõgesekotletid :

Võta 3 kartulit, 300 g hakkliha, 4 muna,  mõned lillkapsaõisikud, üks sibul, pool tl küüslaugupulbrit või üks mõnusalt suur suur küüslauguküüs, ja/või hakitud murulauku, väike kimp värsket hakitud nõgest (või suur peotäis kuivatatud ), soola, pipart.

Keeda ja vajuta kahvliga katki või mikserda peenetükiliseks pudruks kartul ja lillkapsas.

Kalla hakitud värskele nõgesele  peale kuum vesi ja jäta hetkeks likku.

Hakkliha ja toored munad, sool, pipar, pressitud küüslauk või küüslaugupulber kaussi,  sega kõik läbi ja lisa nõrutatud nõges või nõgespulber, sega veel pisut, veereta saadud segust pallid, paneeri neid näiteks kartuli või kikerhernejahus või saiapurus ja küpseta õlis või prae õli ja  või segus kuni nad on väljast kuldpruunid ja seest küpsed.

Nipp: Kui sa tahad, et suurem seltskond söönuks saaks siis sa võid ka kogu hakkliha osa kartuli või lillkapsaga asendada ja serveerida nõgesekotlette hoopis mahuka põhitoidusena  koos mingi lihaollusega nagu näiteks peekoniga kõrval!

Kõrvale paku lisaks veel värsket salatit õunaäädika sinepi kastmega( Vt üle eelmises võilillepeatükis on retsept)!

Nõgesesupid!

 

1) Püreesupp: võta umbes pool kilo kartuleid,(võib asendada lillkapsaga või võtta pool portsust lillkapsast ja pool kartulit ) suur peotäis nõgeseid, supilusikatäis koorevõid, ) -1l liiter puljongit (võid võtta ka 0,5lvett+0,5l puljongit, soola ja pipart.

Valmistamine: puhasta ja tükelda kartul ja/või lillkapsas, keeda puljongis (või puljongi ja vee segus) pea –  aegu pehmeks. Pese, eemalda vartest ja tükelda nõgeselehed, viska kartuli ja lillkapsa juurde potti. 5 min pärast mikserda kõik saumikseriga, lisa või. Maitsesta ja naudi näiteks hapukoorega!

2) Selge supp: 5 le

1,5 l puljongit (või vee ja puljongi segu ja supilusikatäis võid) Suur punt  noori  nõgeseid (peale  vartest puhastamist võiks järgi jääda pisut rohkem kui 150gr)

viis suuremat  kartulit, soovi korral 1 porgand,  porruviile ja/või värskeid (külmutatud  herneid ) keskmise, suurusega sibul, 5 keedetud muna
soola, musta pipart, võid ja õli, tomatiäädikat.

Koori kartul, porgand, sibul, porru,  tükelda – hauta õli ja või segus natuke lisades vähehaaval puljong ja peotäis külmutatud herneid.

Kalla nõgesele peale törts kuuma  vett (nii, et just katab nõgese)  ja lase hetk seista, kui kartul on puljongis pehmeks keenud siis kurna nõges ja lisa supi sisse. Lisa happesuse ja tummise maitse jaoks natuke tomatiäädikat. Maitsesta soola ja pipraga.

Keeda munad, ehmata külma veega ja koori muna (on muide hea koorida vee sees , nii ei jää kindlasti koort kuskile, mis hiljem hambaall krigiseks) tükelda iga sööja taldrikusse suurte, kuidlusikasse mahtuvate tükkidena keedumuna, vala peale supp ja serveeri hapukoorega , head isu!

Muide täpselt neidsamu retsepte võid kasutada ka hapuoblikasupi tegemiseks!

Nõgese äädika saamiseks võta purk , korja värskeid puhtaid nõgelehti  täis ja kalla peale ideafarmi õunaäädikas. Lase seista

Nõgeseäädikat  võib kasutada nagu tavalistki õunaäädikat salatikastmete ja marinaadide valmistamiseks. Nõgeseäädikas sobib ka kaalulangetamise soosimiseks, organismi toetama –kui võtate seda nagu õunaäädikatki supilusikatäie klaasi vee kohta hommikul esimese asjana ärgates.

Ja nagu eelpool öeldud – helde sorts viimasesse juukseloputusvette, et silm ikka säraks ja karv läigiks. Kõõma vastu tee leotis samamoodi aga nõgesejuurtest.

Teie Maria

Ja kui ise ei viitsi või jõua teha, või pole lihtsalt head õunaäädikat ja puhast nõgest käepärast, siis alati saate soetada meie e poest www.ideafarm.ee/e-pood

Murueide kokakool kevad –päike ja kevadine mõru õnn –Võilill

Võilill (Taraxacum) on astrilaadsete seltsi korvõieliste sugukonda kuuluv perekond.

Perekonna tüüpliik on harilik võilill, meetaim mis kasvab ka eestis ütleb wikipedia .

Rahvasuus aga kutsutakse võilille põrundhaigerohi ja võipätakas, piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikannjne.

Võilille kohta muide  räägitakse jutte nagu saaksid selle sööjad soovi kurral surnutega suhelda ja, et võilill on hingejõu ja meelekindluse hoidja. Elujõu ja jonni allikas. Rahvapärimuse  andmetel tugevdab võilillejuur  maksa tööd,  kuna puhastab organismi jääkainetest. Võilille mõruained  ergutavad mao ja seedenäärmete tegevust soodustades nii toidu seedimist. Tal on ka kerge lahtistav toime,  võilille tõmmistega  ravitakse  nahahaigusi, lümfiteede põletikke. Võilill on ka diureetikum. Võilille juured ja varred aitavad võidelda diabeediga. Need stimuleerivad insuliini teket kõhunäärmes, mis omakorda stabiliseerib veresuhkru taset.

Murueide köögi seisukohalt aga on tegemist äärmiselt mitmekülgse kasutusega ja rohkelt leiduva toidulisaga.

Nimelt saab võilille õitest teha siirupit ja mett

Siirupi ja mee vahe on see, et ühte (mett on rohkem keedetud ja seetõttu muutub ta paksuks ja maitsed intensiivistuvad –baasretsept on ikka aga sama – võta puhastatud võililli, millel on roheline osa ära rebitud või veel lihtsam  kääridega ära lõigatud (see natuke rohelist mis lõikamisel jääb ei ole enam oluline) kalla peale kuum siirup, mis on tehtud suhkru ja vee ja sidrunhappe segust (1,1l vett  1kg suhkrut ja 3g sidrunhapet või 1 sidruni mahl)

Lase üleöö seista ja kurna, kuumuta ja sule puhtasse õhukindlasse nõusse. Suletud purk seisab 3a probleemideta, kuna sisaldab palju suhkrut ja natuke hapet , siirupi pinnale võib koguneda vaid väike õietolmu kiht , mis on ok. Avatult pane külmkappi –seal ei tohiks midagi juhtuda –soojas toas võib see aga hakata käärima..

Võililleõisi saab friteerida või praadida : selleks

 a) võta puhtad suured õisikud –lisa  pankoogitaignasse ja prae nagu tavaliselt kahelt poolt  

b) klopi muna  kausis lahti. Kasta õied esmalt munasse ning veereta seejärel jahus (kikerhernejahus näiteks)  Friteeri keskmisel kuumusel rohkes õlis kuldpruuniks. Tõsta majapidamispaberile nõrguma. Peale võib raputada pisut soolahelbeid või/ja  niristada võilillemett või  piserda soovi korral peale sidrunimahla ning lõika mõned parmesanilaastud. 

Võilille lehtedest saad teha salatit kasutades baas salatikastme retsepti : salatikastme tegemiseks võtta 3 osa head õli ja 1 osa õunaäädikat, pisut mett või võilille siirupit, lisa soola ja pipart  pane kõik väikesesse purki ja klopi segi -nirista salatile ja naudi -muidugi lisab nurmenuku ja muudele kevadsalatitele lihvi ja maitsemõnu törts röstitud seemneid ja /või laastukesed kõva juustu pirn !?

Nii õitest kui juurtest tehakse alkoholiga tõmmist.

Marineerida õienuppe  nagu väikeseid kappareid – marineeri väiksemaid ja nooremaid  võilillenuppe need on õrnemad ja hõrgumad!

– Marinaadi jaoks kasuta  küüslauku, tilli, tšillipipart (sobib nii kaun kui kuivatatud) , soola, suhkrut, oliiviõli, ideafarmi õunaäädikat, sinepiseemneid või törts sinepit vastavalt maitsele, võta umbes 60-70% head õli ja 30-40% õunaäädikat. http://www.ideafarm.ee/tooted/ounaaadikas/

Kui kasutad sinepit siis arvesta et seal on juba soola, pipart …

Võilillenupud pese,  panna  purki ja vala üle kuuma (keeva) marinaadiga. Sule kohe purk, keera tagurpidi ja kata käterätiga  siis võilillenupud ei pehmene vaid jäävad piiisut krõmpsuks!

Võilillenuppe selliselt saab hiljem mõnuga  lisada ka suppidele ja kastmetele ja  saad teha näiteks Tartari  kastme  koos  munaga.

 Retsept. Võta pool tassi majoneesi 1 kõvaks keedetud muna natuke peeneks hakitud sibulat 1 hakitud marineeritud kurki 1 suur supilusikatäis marineeritud võililleõisi  1 supilusikas sidrunimahla … sega ja tarbi näiteks paneeritud või küpsetatud kalaga.

Võis paraetud peenemaid võilillejuuri saab serveerida desserttoiduna ja lisandina –proovi ka praadida koos lõpus lisatud törtsu mee või fariinisuhkruga .

Veel saab võililledest teha võililleveini (millest räägime üks teine kord ) ja võilillekalja.

Võilille juurtest aga maitsvat ja tervislikku kohvi – kohvi tegemiseks korja hulk võilillejuuri, puhasta need ja kuivata –peale kuivatamist harja ja raputa vee,l et viimanegi liivapuru ja muu mustus ära kukuks- tükelda ja rösti kuival pannil kuni toon hakkab kuldseks minema ja lõhn pähkliseks –siis jahvata olenevalt sellele, mis kohvimasin sul on peenemalt või jämedamalt.

Tee sama tammetõrudega (eks neid tuleb siis vastavalt korjata ühtesid kevadel ja teisi sügisel –sega need kokku vahekorras ca  80% võilille ja 20% tammetõru.

Või noh mulle maitseb nii –tehakse ka 50/50

• 

Selline kofeiinivaba kodumaine jook-maitseb mõnus nii koore, kookoskoore, kui ka mandlipiimaga. Suhkrut ja mett võib ka panna. Ise teen seda presskannus-aga sõbrad kiidavad käpaga kohvimasinat!

Võilille kõiki puhastatud osasid võib lisada õunaäädikasse ja tarvitada antud leotist tinktuurina läbi aasta –  võttes sisse 1 lusikatäis hommikul klaasi veega ja seda võiks lisada ka helde sortsu vannivette.

Teie Maria

Kui ise võilillesiirupit teha ei viitsi või tegemisega hiljaks jääte,  või äkki Võilille tammetõru kohvi isu peale tuleb siis alati saab seda meilt http://www.ideafarm.ee/tooted

• 

Murueide kokakool, aastaringi algus-nurmenukk

Murueide kokakool, aastaringi algus – Nurmenukk

Wikipedia andmetel on hariliku nurmenuku tuntumad rahvapärased nimetused: käekaatsad, kanavarvas, taevavõti, kikkapüks, kikkahain, kikkakaadsa, kikkapöksi, kikkapoksi, kukekäekaats, kulupüks, kurekaats, käekalts (käekalsad), käekolnõ, käolill, kääkaartses, nattalill, piimapisar, sõrmkinnas jt.

Lisaks nendele on Eestis registreeritud üle saja rahvapärase nimetuse. Raamatus ,,Eesti taimenimetused” on neist toodud 208- ilmselt rohkem kui ühelgi teisel taimel.

Varem oleme kirjutanud siin blogis näiteks kasemahla korjamisest ja kasutamisest -nüüd tahaksime edasi minna esimeste tuntumate loodusandidega ehk esimese imelise siirupimaterjaliga sel kevadel. Esimene siirup tuleb ideafarmis nurmenukust – Harilik nurmenukk (Primula veris) on nurmenukuliste sugukonda (Primulaceae) nurmenuku perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaimeliik. See tähendab et see kasvab igal aastal samas kohas ja paljuneb pigem mitte ei kao. Siin saaremaal on meil ka nn punast nurmenukku, kes seda enam teab kes kellega käinud või mis mida tolmendanud aga fakt on et helekollaste väljade vahel kohtab aeg ajalt ka täiesti purpurpunaseid lilli. Mis näevad välja ja maitsevad täpselt sama head kui kõik ülejäänudki. Mida siis nurenukuga teha saab -esmalt esimesed noored hõrgud lehed muidugi salatisse (kellele meeldib see saab kasutada koos nõgese, naadi ja karulauguga , lisaks salatile ka pestosse.

Aga minu arvates on just väga äge selline salat.

Pesto Retsept

Peenesta omale meelepärane roheline kraam (2-3 peotäit, umbes 120 g )koos nurmenukulehtedega, kooritud ja poolitatud kergelt kuival pannil röstitud küüslauguküüned ja seedrimänni seemned (umbes 60g) kas köögikombainis või uhmris. Lisa edasi segades 1 -1,5 dl oliiviõli või miks mitte ka tudraõli või kanepiõli. (näiteks <karmeli õli )

Sega juurde mõnus suur peotäis (60g)kõvemat tugevamaitseline riivitud juust (näiteks saare Old )ning vajadusel veel oliiviõli, maitsesta soola ja poole sidruni mahlaga.

Salkatikastme retsept : salatikatme tegemiseks võtta 3 osa head õli ja 1 osa õunaäädikat, spl mahedat sinepit või sinepipulbrit mis on segatud törtsu veega, (sel juhul lisa ka pisut rohkem soola ja pipart ) pisut mett või (nurmenuku) siirupit, pane kõik väikesesse purki ja klopi segi -nirista salatile ja naudi -muidugi lisab nurmenuku ja muudele kevadsalatitele lihvi ja maitsemõnu törts röstitud seemneid ja /või laastukesed kõva juustu.

Mis aga siirupisse puutub siis on kuldkollane, pisut haldjalikult rohelise varjundiga siirup imelise mesise maitsega ja sobib nii eraldi tarbimiseks koogi immutamiseks, pannkoogi peale ja tee sisse, kui ka väga hästi alkohoolsete ja mittealkohoolsete kokteilide sisse ning miks mitta ka salatikastmesse ja marinaadi.

NIPP: Nurmenuku siirup sobib väga hästi koduveinide timmimiseks. Eriti näiteks astelpajuga!

Vahel juhtub ju et mõni kodune vein jääb kuidagi hapu,l ame, maitsetu vähese koguse nurmenukusiirupiga on sellisele nürile veinile võimalik anda ümarust, tummisust  ja hõrku lillelisust, peale siirupiga timmimist tuleb loomulikult pöörata tähelepanu sellele et siirupis oli suhkur ning vein läheb uuesti käima -et ei läheks on vaja lisada stoppi või pastöriseerida kuid miks mitte panna peale vahuveinikork ja traat ja just nautidagi sellist timmitud veini ja siidrit 🙂 Nurmenukkudest ning ka nurmenukusiirupist endast võib samuti vabalt ka veini teha. Aga sellest räägime teine kord.

Kes siirupit (suhkrut )  ei taha, võib nurmenuku õisi ka lihtsalt kuivatada või endale kikkapüksiäädikat teha -lisades õunaäädikale maitse järgi õisi ja ehk natuke mett -ka see segu sobib vahekorras 3 osa õli, 1 osa äädikat suurepäraselt säilitamiseks ja hõrkude kastmete tegemiseks.

Nii saad teha oma nurmenuku siirupi –

Võta 2 l nurmenukuõisi, ilma pika varreta, kalla peale kuum aga mitte keev vesi -sama palju kui on koguselt õisi või piiisut rohkem ehk antud juhul 2,2l. Hoia leotist üleöö seda võimaluse korral paar korda segades või õisi alla vajutades.

Järgmine päev kurna, pressi õitest välja viimane kõige tummisem vedelik, sõelu et puru ja ebemed vedelikus ei oleks ja lisa suhkur.

Kui tahad omale otse tarbimiseks siis muidugi rafineerimata suhkur -aga kui tahad et edaspidi oleks maitse teravam, iseloomulikum ja värv klaar siis valge suhkur -ühe l vedeliku kohta 1 kg suhkrut ja 2 grammi sidrunhapet või 2 liitri leotise  kohta ühe sidruni mahl .

See 2 grammi justkui ei olekski midagi -aga oi kuidas on. See aitab siirupil säiluda, hoiab värvi kirkana ja annab imetabase maitsenüantsi.

Sidrunhappe lisamisel viimasel keetmisfaasil ole ettevaatlik ja lisa vähehaaval segades sest happeline reaktsioon võib kuuma siirupi vahutama panna ja see võib üle potiääre paiskuda.

Enne pudeldamist aja siirup keema, riisu vaht ja pudelda puhastesse soojadesse pudelitesse (ei ole vaja ekstra soojendada -aga kui võtate külmad pudelid siis oleks mõistlik sealt läbi kallata keev vesi, nii puhtuse pärast kui ka igaks juhuks et kuum siirup külma pudelit katki ei teeks.

Ja õnnitlen -teie kevadine kikkapüksikeedus on valmis -mõnulege maitsetega ja tehke sõpradele kingitusi.

Teie Maria

Kui ise nurmenukusiirupit teha ei viitsi või tegemisega hiljaks jääte, siis alati saab seda meilt http://www.ideafarm.ee/tooted/nurmenukusiirup/

Viinamarjadest, Kalda talus-teist aastat-või kuusteist?

Kalda talus kasvab praegu 400 viinamarja 27 sordist (Enamustest sortidest on muidugi üks taim ) – Vanim taim sellest ajast kui meie pererahvaks tulime see tähendab et rohkem kui 16 aastat ja on arvatavasti Alfa -viimased on pisut eri baasidega Pinot Noir id (no ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ) see aasta suureneb sordivalik 33le ja ette on valmistatud maa veel nii mõnegi taime jagu. Tehasele kasvatavad alates sellest aastast viinamarju veel 2 talu. Suur soov on anda välja saaremaa esimene ametlik viinamarjavein. Viinamarjaistandusega on nagu kõigi teiste kultuuridega , alustades istandust või valides taime on eelkõige vaja mõelda palju mul vaja on, kuhu ma need istutan, milleks ja kas ma oskan/suudan sellega hakkama saada. Ehk siis –viinamarjade puhul kas omapere  või äriline kogus, kas söögiks, müügiks või millegi tootmiseks. Kas maitseb Labrusca maitseline söögimari või tahad veini teha ja Labrusca maitse on välistatud?

Viinamarjad jagunevad põhiliselt nende kriteeriumite alusel- esiteks soojalembelised ja külmakindlad – seejärel toidu (seemetega või seemnetud) või veinimarjad  valged, punased, roosad või vahuveini tegemiseks sobilikud.

eks sealt saab jälle igaüks mõelda mis just talle vaja on. Asukoht sõltub marjast ja sinu asukohast –kui tahad kasvatada soojalembelist siis valmistu võimlema –kasvuhoone või soe sein , katmine lisasoojus ja ka lisavalgus võivad olla vajalikud et marjad üldse valmis saaks ja ka siis ei pruugu BRIX (sisuliselt suhkrusisaldus) kuigi kõrge olla. Kui meie kliimasse sobilikud ehk Cold hardy – siis ikkagi et kus sina asud ja kas sulle on sobilikumad varase kevade või hilise sügise vajadusega marjad –vastavalt võib varane kevad tähendada külmanäpistuse hirmu  ja selle eest katmisvajaduse järgi valvamist , olgu siis kattelooridem vihmutamise või tossuga. Või siis hiliste puhul seda et marjad ei saa õues valmis või on liiga hapud.
Soojalembelised on nad küll seega kui neid väga palju ei ole on soe seinaäär parim. Aga kas mari vajab ka kõrgemat nõlva nagu räägitakse? Eh nõlv –noh saaremaal ei olegi ühtegi nõlva (naeran) ja viinamari on tegelikult väga vähenõudlik taim.

Üks oluline asi mida üks legendaarne Gruusia vanameister õpetas kelle isa omal ajal enesetapu tegi kui Korba ajal viinamarjaväljad üles künti , on see et viinamarjataimi istutades ei tohiks kohe alguses teda koledal kombel kasta ja väetada – siis kasvab viinamari voogav ja juured tulevad pinnale , mis aga ei anna aastatejooksul parimat võimalikku tulemust. Põllul on oluline pigem pisut kidur algus et viinamari kasvataks võimsa allapoole vett otsima suunduva juure ja kasvataks lehemassi asemel kange kaela. Väetada võiks korralikult 3andal aastal –siis lahvatab puu ja annab tänulikult saaki. Enne seda soovitan nõgese kääritisega (suur ports nõgest anumasse, soojas käärimalasta (oi sinine sitikas kus haiseb) siis 20% leotist 80% vett ja  kasta , mis väetab ka ja väga hästi kuid pisut teisel, loodusele omasel moel.
Meie kliimasse sobivad Ikka needsamad nn cold Hardy sordid ja sordid meie lähedal meie ümbert mis on aklimatiseerunud.
See Kui tihedalt tuleks istutada,Kuidas toestada,Kas kaitsta tuulte eest See on taas väga individuaalne ja sõltub sellest kui palju neid on ja mis sa nendega saavutada tahad ja lõpuks sordist. Eestis ei ole kindlasti vaja kasvatada selliseid nöör puid nagu on filmides näha, madlamad ja mitmeharulised on kindlam valik , eriti alguses kui neid võib olla vaja maha painutada, katta ja külmavõetud osi asendada ( alt tulevatest pungadest uusi harusid peaharudeks valida )

Vahede puhul mängib suurt rolli nende nn rohtsus, see kas taim on normaalkasvuga ja omajuurne või poogitud ja hiiglasliku kasvuga –on taimi millede vahed võivad olla vabalt 2m ja neilt pigistab välja kenad kobarad –samas on taimi mis saavad 1,2m vahega kenasti hakkama- Kui kasvatatakse söögimarju võib lasta viinamarja suht vabakujulisekski või katta pergola (imeilus) aga veini viinamarja puhul eestis tehakse inimelikust ahnusest (olen teinud loomulikult!) see viga et ei raatsita taimi kärpida ja kuigi kaaluliselt saadakse suur mass marju ei ole nende maitse nii intensiivne ja suhkur nii kõrge jne nagu taim vähesema arvu kobarate puhul anda suudab. Vein tuleb paras morss võrreldes sellega mis ta olla võiks.
Viinamarjadel on mõned tähelpanu väärivad vaenlased –äramainimist väärivad ehk kilptäid –igavesed suured pruunid kühmud taimevartel mis seal ka talvituvad ja millest on üsna paha lahti saada (harjan puitunud varsi kevadel pritsin rohelise seebi ja tubakaveega kui viitsin ja tundub et vaja on )
Mõnikord märkame, et viinamarja lehed hakkavad kolletuma, kas pahalane on ligi saanud? Vt juttu eelpool –kõige levinumad ongi väikesed punased ämblikulaadsed kedriklestad mida palja silmaga eriti ei näegi ja mis tekitavad lehe alla võrgustiku misjärel siis lehed kolletuvad (nende vastu aitab kas kevadine väävlisuits , mis tapab kõik elava või bioloogiline relv – röövlest, mida samuti saab kaubandusvõrgust osta ja tellida ja mis paneb pahalased lihtsalt nahka, üks uutest ja õnneks ka leebetest vahenditest on Vertimec .Minu teada saab nii Vertimec’i kui röövlesta tellida näiteks Schetelig’ist.) sagedasim häda aga kipub eriti vanade sortide puhul olema hallitus mille vastu võideldakse nii kahjustatud rohelise maha lõikamisega seda ei tohiks siis komposti viia – kui näiteks virtsa jms ga pritsimisega) nende seente (jahukaste ja ebajahukaste) arengut toetab ka liigne kuivus.

Kasvu algul võib taimedelt leida heledaid läbipaistvaid, rohelisi või veidi piimjaid teraksesi –need ei ole midagi halba, vaid näitavad taime head elujõudu. eri sortidel ja eri vanuses ja erinevatel aastatel on neid erinev kogus.

Kas Viinamarjataimi peab ilmtingimata ostma või võib neid ka ise teha -muidugi võib, nagu kõige muuga , kui kannatust on , oskad ja viitsid.

Pistikute tegemine on erinevatel aednikel erinev –aga lühidalt taandub see sellele millal ja milliseid pistoksasid on võimalik kasvama ajada. Siin on aastast tulenevaid erisusi palju. Näiteks raamat ütleb et viinapuud lõigatakse sügisel. Mina lõikan kogu selle aja kui taim ei ole ergas vaid magab ja puitunud –vabalt siis ka Märtsi kuus veel.

Edasi mutub ohtlkuks sest lõikekoht võib hakata tilkuma, see tilkumine vastupidi levinud arvamusest ei „jooksuta taime tühjaks” vaid häda võib rohkem olla selles,et varred saavad märjaks, mahl käärib, roiskub meelitab sitikaid ja on hea alus igasugu bakteritele ja seentele. Nendest lõigatud juppidest pistikuid teengi –pistikute tegemisel on oluline et 1)pistik saaks  õigetpidi mulda, mulda saaks võimalikult lühikese soovitatav viltu lõigatud otsaga pung või sõlm, võib ka teist , kui se läheb mulda pisut kraapida et stimuleerida kasvama. Istutamiseks teen pattu ja ostan mulla (maal –lollakas eks ) aga ostan sest muidu ma peaks seda ahjus kuumutama et pahalased tappa ja ma ei viitsi. Mulla valin istutusmulla või kaktusemulla väikese liiva osaga  see tundub kõige kindlam. Et tulemus veel kindlam oleks siis kas pistan oksakese enne mulda torkamist kasvustimulaatorisse (mida müüakse aednik 24s!) või teen ise kasvustimulaatori millega oksakesi kastan. Selle teen pajuoksa leotisena –ja kastan sellega pistikuid. Odav, looduslik ja väga tõhus. Veebruar , märts mulda pistetud ja kas aknalaual ajatatud või näiteks kasvuhoonesse loomulikku tärkamist ootama pandud jupikestest suuremal enamikul on juured all juunis –juulis istutan nad mullapalliga kasvukohale. Jälgima peab et ei oleks liigniiske ega läbikuivaks, viinamari eelistab pigem vähem niisket keskkonda. Muidugi võib ka oksakestel kevadel aknalaual juurekesed alla lasta ja pärast mulda istutada aga seal on oht et äkki on liiga kaua külm ja kogu kupatus venib välja ja juured lähebad väga suureks, istutades murduvad jne. mulle meeldib kui oksad ärkavad kasvuhoones pottides koos loodusega -aeg on näidanud et sellised taimed on ka kõige kindlamad kasvamisjärjekindluses ei kidu ja vindu.

Esimesed kobarad võib sellistelt varakevadistelt pulgakestelt saada juba järgmine aasta, kui vastav oks satub siis lausa kohe kui kasvama taim läheb –aga mina lõikan need külma südamega  maha ja lasen taimel  kasvada et oleks tugev ja uhke juba järgmistel aastatel  päriselt kandma. Ok Ok natuke luiskan ka – tegelikult olen uutel sortidel jätnud kobara külge oksakese et ca 5 marja valmiks ja ikka maitsta saaks 😉

Kevadeti manitsen värskeid viinamarjaomanikke aga väga kannatlikkusele sest olenevalt sordist ja aastast võivad viinamarjad elumärki hakata andma väga hilja –vahel juba siis kui olete nad lootusetult maha kandnud.

Mina kirgliku ja emotsionaalse aiapidaja ja kollektsionäärina olen ostnud ja toonud taimi igalt poolt  ja ka ise pistikust teinud. Seni kasvab kõik. Maxima puhul aga näiteks ei või iial teada kas see odavalt soetatud taimeke (eeldades et ta üldse elus on ja kasvama läheb) on see sort mis pakil lubatud ja kas ta meie kliimas ka vastu peab . Aga nagu paljukirutud „Maxima rooside” puhul lus sa iial ei tea kas valge on punane või kollane roosa võib ka viinamarjade hulgas olla ootamatud tundmatuid aardeid  nagu loteriivõite.
Mina ise olen püüdnud valida sorte mida ma ei peaks katma ja kasvukohti kus ei oleks vaja –sadade, tuhandete  puhul on see ka meeletu töö. Aga külmemas piirkonnas, algusaastatel võiks ju käituda nedega pisut nagu roosidega katmise suhtes , mults või oksad, allapainutamine –vaadata et umbseks ja hallitama ei lähe. Avamisel päikesepõletust nad ei karda –pigem võib oht olla et liigvara soojas paisunud pungad viimaste öökülmadega matsu ei saaks –sest siis on saak aidaa ja järgmine üritus jälle järgmine aasta sest asendusvõrsetel järgikasvav ei pruugi enam valmis saada.

Näpunäiteid – uuri enne ostmist taimede eripära ja mõtle hoolega kas sisse või välja istutada Hasanski Sladki näiteks kasvuhoonesse ei sobi, tal on liiga intensiivne kasv ja kobarad jäävad hõredaks

Imeilus ja võimas nii söögiks kui veiniks sobiv Black Hamburg aga ei jõua õues valmis. Igaljuhul on viinamarjade maailm imeilus ja väärt katsetamist -need puukesed on nagu lapsed kes oskavad töö eest tänada hurmavate marjadega.

Pildil üle 40 a vanune Black Hamburg

rõõmsalt tervitades Maria